$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Ei piisa enam maailma portreteerimisest – seda tuleb muuta. Eesmärk pole tegelikkust kujutada, vaid muuta taasesitus tegelikkuseks.

Praktiline poliitika kipub olema keerulisem ja nurgelisem kui teoreetiline poeesia. Unistada ja neis unistustes sündinud utoopia poole püüelda tasub aga ikkagi.

Pole vaja sorida oma armastatute minevikus, pole vaja neile toimunut ette heita, sest tihti pole nad olnud oma valikutes vabad.

Visuaalteatri üks suuremaid tugevusi on täielike maailmade loomine. Kujund peab kandma, keskkond endasse mässima.

Lavastuses „Vastupanu väljasuremisele“ („Resisting Extinction“) võeti selgelt ökoloogiline hoiak, ent kutsuti ühtlasi vaatajat maastikku lapse kombel avastama ja kogema.

Nagu hea komöödia ikka, on ka „Kaheteistkümnes öö“ tempokas ja paljuski isemängiv. Kiired ja koomilistest detailidest pakatavad stseenid vahelduvad rahulikumate ja mõtlikumatega.

Paidet ja kõiki inimesigi saadavad mineviku ja mälestuste varjud – see, mis kunagi oli, ent mida enam ei ole, ning kõik, mis võinuks olla. Kõik edasine on aga enda teha.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.