
Teatriloos on tegu kõneka sündmusega: kokku on saanud kolm kursusekaaslast Priit Pedajase XVIII lennust ning maestro ise on oma 70. sünnipäevaks lavastanud nendega iiri näitemängu.

Katrin Essensoni „Lunaarsetes episoodides“ pakutakse publikule tõepoolest und, aga on õigem jääda siiski osaliselt teadvusele, mitte täielikult unne libiseda.

Ingomar Vihmari dramatiseering liigub läbi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V osa õige kärmesti, eks ka omajagu konspektiivselt, mistõttu algteksti tundmine tuleb tingimata kasuks.

Eesti Draamateatri laval saab jälgida maailma, kus midagi ei jäeta juhuse hooleks, kus kasutusele on võetud kõik võimalikud vahendid publiku tähelepanu köitmiseks ja mõtte käivitamiseks.

Nuutrumi lavastust „Orzel. Laidoneri ööd“ võib vaadata ka kui armastuslugu, armast väikest lembelugu, kus pole palju tundeid, aga see-eest rohkesti vaoshoitud ustavust ja lojaalsust.

„Lõpp“ aitab surma maa peale tuua, rääkida elus kõige olulisemast ja vääramatust, mille enamasti eelistame eufemismide taha peita.

Noorem põlvkond tundub olevat kaotanud usu ühtsesse narratiivi. Võib-olla on neil raske uskuda, et maailm on tore terviklik paik, millel on mingisugune mõte.

Vene teatri uus juht Anne-Lii Päiv: „Vene teatril on tõsised rahalised kohustused, mis on seotud ammu-ammu enne meid võetud laenuga, aga üldiselt on teatri finantstulemused küllaltki head.“

eˉlektroni etenduskeskkond, kus lava on kaamera(te) vahendatud ning vaatajad mööda ilma laiali, sobib lavastusele hästi, luues publikulegi ligipääsmatuse kogemuse.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.