$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Sigrid Savi lavastuse „Troopika“ huvitavaim külg oli liikumine, tähelepanu vääris, et kogu koreograafia oli üles ehitatud lõdvestunud kehale.

Ingmar Jõela annab oma lavastuses „Giselle“ mõnuga aega naistele isekeskis semutsemiseks, rõhutatult feministliku agendata.

Kadri Noormets on öelnud, et ei tegele osavõtuteatriga, ent soovib, et igaüks publiku hulgas oleks oma individuaalsusega kohal – eesmärk on vaataja „terav sisekõrv ja iseseisvus“.

Giacomo Veronesi lavastajakäekirja iseloomustavad kehalised kujundid ja performatiivne tegevus, aga selle kõrval on oluline ka ruumi lavastamine ja selle muutmine kontseptsiooni osaks.

Ugala teatri loominguline juht Liis Aedmaa: „Viljandi kui teatrilinna tugevus on see, et teater on tegutsenud selles linnas juba üle saja aasta.“

Igasugune jutt Tallinna uuest ooperimajast on lihtsalt vastutustundetu õhuvõngutamine, mille võiks kõrvale jätta ja tulla tagasi tõesti vajaliku Estonia uue ooperisaali ehk juurdeehitise juurde.

Autor Tadeusz Słobodzianek on näidendi „Meie klass“ komponeerinud targalt, vaataja vastuvõtuvõime piire tajudes.

„Varumeeste“ kude on tihe ja põimitud oskuslikult eri tüüpi materjalidest, kuid publiku süvenemist segab pidev vajadus balansseerida eri meediumide, keelte ja meeleolude vahel.

Kui Bertolt Brecht kirjutas oma hirmu ja viletsuse episoodid Taanis paguluses, siis Timofei Kuljabin lavastas need Vene emigrandina Eesti teatris, resideerides ise Saksamaal.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.