
Ester Purje noorusmälestused on olnud Tiit Palule aluseks, et kirjutada ja lavastada pildikesi Saaremaa teatrielust.

Liisbeth Horni hoogne „Tõsielu laulikud“ paneb juurdlema mõtlemise kõikvõimsa ja hävitava jõu üle, sealhulgas tõstatab aga ka küsimuse, kas elementide rohkus toetab või murendab nähtut.

Kas ja mil määral saab ja tohib noorte loomingut lahti harutada, kui jääb tunne, et tegijad end looduga nii väga samastavad?

Geriljarežissööriks ja kunstiterroristiks nimetatud Kim Noble’i humanism ja eksistentsialism pole üha süveneval internetiajastul kaotanud kübetki oma aktuaalsust.

Linna pole iiri näidendites asja, elu kvintessents destilleerub ikka talus, milles kui veepiisas suurt maailma näidata.

Ringo Ramuli lavastatud „Head lapsed“ järgib Yorgos Lanthimose filmi „Koerahammas“ süžeed ja meelelaadi väikeste variatsiooniliste erinevustega.

Vaba Lava uus kuraator Jakub Skrzywanek: „Kunagi ei saa teha lihtsalt teatrit, sest see hakkab igal juhul oma kaasajaga suhestuma.“

Kuidas kasutada võttena „mängime nagu lastele“ nii, et sellega ei naeruvääristataks käsitletavat teemat ega lasteteatrit?


„Päikesepoiste“ õnnestumise esimene ja põhiline eeldus on õiged peaosatäitjad. Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas on usaldusväärsed meistrid, kes aastakümneid koduteatris koos mänginud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.