Läbilõige eestlusest
Tammsaare romaani võib vaadata kui läbilõiget eestluse ajaloolistest ladestuskihtidest: muistsest (müütilisest), uusaegsest (kristlikust) ja modernsest (kapitalistlikust). Need kihistused avanevad peategelaste, Põrgupõhja talu peremehe Jürka ja tema naabri Kaval-Antsu suhete eri sfäärides. Kord lubab Tammsaare Jürkat pidada (a) rahvamuistenditest pärit Vanapaganaks,2 kellele Kaval-Ants koti silmini pähe tõmbab, kord (b) kristlikuks deemoniks3, põrguisandaks, Kuradiks, keda Antsul kristlasena karta tuleb, kord aga (c) lihtsameelseks talupojaks, kelle truudust talukultuurile…
Tihti on sinu töid nimetatud poliitiliseks ning sinu motogi kõlab: „kunst on poliitika”. Palun pisut selgitada seda seisukohta.
Algselt oli see seisukohavõtt, kuid ma ei kujutanud ette, kui palju raskusi ja pahandusi toovad kaasa need kolm sõna. Tuleb aga tunnistada, need raskused…
Kolmas aasta järjest mängib see teater oma suvelavastust Sadamaaidas ning kolmas aasta järjest on tegemist omamaise ja saare elust kõneleva lavalooga. Seekord on koostööpartnereiks Silvia Soro autorina ja Tiit Palu lavastajana, nende mitmeaastase mõttetöö tulemusena on valminud kohapärimusele tuginev jutustamisteatri laadis lavastus „Rääkivad kivid”.
Kindlasti pole mina ainus „snoob”, kellel mõisted „kohapärimus” ja „jutustamisteater” kipuvad esile kutsuma haigutusrefleksi. Seda üllatavam ja toredam, et lavastus ise pole põrmugi…
Need kokkukõlad, lisaks sobiv hetk, hea trupp ja suure osa publiku kindel veendumus, et tegemist on „naistekaga” (aga siis nad tulevad ju teatrisse ja võib-olla saavadki seda?, aga võib-olla saavad muudki!), julgustasidki „Madame Bovaryd” ette võtma. Olin „Madame Bovary” peale mõelnud mitu aastat ja kui siis meie teatridirektor arvas, et Endla suvelavastus peaks olema „Mehed ei nuta”, tõin püssi põõsast välja.
„Madame Bovary” ilmumisest on möödas rohkem…
Selsamal kavalehel rõhutatakse eraldi „Madame Bovary” filmilikkust: „niiviisi arendas ta ammu enne seda, kui leiutati filmikunst, oma tekstides välja stseenide vaheldumise, rütmilise visualiseerimise, montaaži- ja dialoogitehnika, mis voolab vastavalt seesmisele intensiivsusele ja loogikale”. Kuigi teatri- ja filmikunst erinevad teineteisest paljudes aspektides, ühendab neid ennekõike võimalus visualiseerida eepilist kirjandust. „Madame Bovary” Tiit Palu versioonis (ta on nii muganduse autor, lavastaja kui ka muusikaline kujundaja) on see visualiseerimine…
Festival alustas kakskümmend aastat tagasi hoopis Bonnis. Bonni teatri direktoril Manfred Beilharzil ja maailmakuulsal saksa näitekirjanikul Tankred Dorstil tekkis idee korraldada teatrifestival, kus mängitakse Euroopa uut dramaturgiat – „Neue Stücke aus Europa”. Tollal painas mehi mõte, et Euroopas kiputakse näitekirjanikke mutta tampima. Levis kumu, et näidendeid polegi vaja, sest lõppude lõpuks saab lavastaja ka üksi hakkama. Kirjanik üksnes kärbiks tema õrnu tiibu ega laseks vaimul lennata. Seetõttu…
Iseküsimus, kui palju on neid pere- või seltskondi, kes teatri eel saavad endale veel restorani lubada. Arvatakse, et pigem on Baskini publik proletariaat ja pensioniealine. Kui see tõesti vastaks tõele, siis nemad käivad Baskinit vaatamas ennekõike Salme kultuurikeskuses ja jätavad bensiiniraha taskusse. Siit ka küsimus: miks siis ikkagi Lohusalu? Näidendil ei ole vähimatki pistmist ei mere ega sadamaga. Eks ennekõike tehtigi panus sellele, et väheke rikkam…
Vesi on lavastuse läbiv kujund. Kas oli see kohavaim, veskijõgi või hoopis tänavune taluvuspiire kompav kuum suvi, mis inspireeris selle kujundi sündi? Vesi lämmatab valusalt lõõskavat päikesekuumust, jahutab kirge ja iha, viha ja kangust, vesi sütitab ja leevendab, ahvatleb ja ähvardab. Vesi puhastab. Ikka veel ja veel vett, jälle saab vesi silmapesukausis otsa, üha uued kannutäied vinnatakse jõest juurde, et vesi oma töö teeks. Vesi peseb…
Kuursaali orkestrile mõeldud laval jääb ruumi väheks, et tegelasi ja sündmusi tšehhovlikult melanhoolses rütmis lahti keerutada. Miksteatri lavastus rõhub energiale ja intensiivsusele, mis näib nii piiratud tingimustes olevat hea lahendus.
Õhtu esimeses loos otsib pereisa Pavel Ivanovitš (Kristo Toots) oma õiget kohta näilise ja tegeliku armastuse vahel. Teadmata, et tema abikaasa (Aita Vaher) ei kahtle üldse, kui määrab talle fiktiivse kohtamise tundmatuga – nagunii midagi ei juhti,…
Veel 10 aastat tagasi võis tehnoloogilisest teatrist rääkimine tekitada tõsist poleemikat. Kas see on teatrivorm, kus näitleja ära kaotatakse, küsiti minult liigagi tihti. Praeguseks on sedasorti naiivne mure näitleja pärast kaotanud igasuguse aktuaalsuse. Me oleme näinud palju eri tüüpi lahendusi. Näitleja ei pea üldse olema näitleja, näiteks võib vaataja tulla ja käivitada masina ning osaleda selles (st vaataja ise ongi näitleja), nagu töötab MIMprojecti iseseisev peokonteiner. Või…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
