$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Saksa teater ei ole naljakas, aga see-eest on ta rikas, meestekeskne, paljudele arusaamatu ja väga poliitiline.

Noor on vastuvõtlik, aga seejuures oma arvamusavaldustes poliitiliselt ebakorrektne. Sestap on teatris sellele publikusegmendile keeruline teda ennast peeglist näidata.

Harva saab näitleja oma ande teostamiseks ja demonstreerimiseks nii hea võimaluse, kui seda on Alessandro Baricco mononäidend „Novecento“.

„Tere tulemast, Abdullah!“ põhinõrkuseks on dramaturgia segasus ja ka ideeline eesmärgitus, noor lavastaja on ennast paraku kirjanikukski pidanud, nagu selles vanuses tihti ka meie maal juhtub.

Oona Doherty on peenelt tabanud ossikultuurile omase suhtlusviisi, mis sõnades on alati suurem ja võimsam kui tegudes ja käitumises.

Kristina Paulini balletilavastust „Vihm detsembris“ hoiab koos tundlik tasakaal, harmoonia lavastuse komponentide vahel – tehniline teostus on ideaalilähedaselt paigas.

Konverentsilikke võnkeid pakkus selle aasta tantsunädala alateema „Ellujäämise kunstid – ökoloogiline jalajälg etendus- ja tantsukunstis“.

Lavastuses kütkestab Gailiti-truudus, luulelise stiili ja romantilise hinguse hoidmine.

Kunstnik-sepp Urmas Lüüs lõi haamriga teatri peale ning välja tuli lavastus „Tädi Õie 65. sünnipäev“, mis on tema enda sõnul klassikaline teater, vaid installatiivsuselt veidi tihedam.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.