
Temufi suvelavastuse „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ õnnestumine saab alguse dramaturg Urmas Lennuki leidlikult valitud süžeest ja autoripositsioonist.

Lavastuse „Kibe!“ peamine komistuskivi tundub olevat alles arenemisjärgus autorikäekiri või siis vastupidi, liiga paljude käekirjade põrkumine, mistõttu isikupära läks kaduma.

Suhtlemine publikuga on loomulik ning piir etendajate ja publiku vahel kaob märkamatult.

Lavastuse „Ttok, ttok, ttok“ põhiosisteks on kohapeal sündiv muusika ja mängud pallidega.

„Pärsia viimase keisri mõrv“ on muidugi poliitiline teater, sest selle teemaks on valitseja ja rahva suhe, ent see pole näpuga näitav allegooria või tegutsemisjuhend.

Andres Noormetsa lavastuse „Süsteem“ keskmes olev rühmitus otsib haavatavas seisus mehi, kes tunnevad, et on läbi kukkunud, ning tajuvad ebaõiglust ja ilmajäetust.

„Ei usu!“ pole üksnes lavaka XXXI lennu lõpp-punkt, vaid ka Von Krahli teatri järjekordse uue loomefaasi avaakord.

„Süütes“ ei ole Renate Keerdi tavapärast trikkide tulevärki, fantaasiaküllaseid plahvatusi, aga on ruumi ja õhku mõtisklusteks ja mõttemõlgutusteks.

„Haihtuva Tallinna“ tegevuspaigad on linnaruumi hallalad, kus pole keelatud, kuid pole ka mingit vajadust käia. Neil on oma ajalugu, kuid nende tähendus ja identiteet näivad olevat hägustunud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.