-
Näen juba ära, et kipun selles arvustuses minema küll seda teed, et räägin rohkem lavastuse aluseks olevast jutustusest kui lavastusest enesest, aga näen seda mõnes mõttes Kertu Moppeli valitud lavastusviisile loomuliku tagasisidena. Nagu juba öeldud, on lavastaja valinud loo jutustamiseks orgaanilise vormi, kus lavastuses puuduvad üleliigsed trikid, kõik kulgeb loomulikult ja nii ongi saanud võimalikuks loo enese kandvate momentide, loo tuuma, esiletoomine.
See on omakorda võimalikuks saanud…
-
1971. aastal mängiti sama näidendit tollases Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris pealkirjaga „Põrunud apostel” (lavastaja Kaarel Kilvet). Neljakümne aastaga on põrunust saanud ahistatu. Milles seisneb see ahistatus või põrunud olek? Peategelasest poeg (Johan Huimerind), kes kõigest väest püüab olla aus ning aina esitab ebamugavaid küsimusi, on teiste tegelaste vaatevinklist ilmselgelt põrunud, kuid tema enda silmade läbi ahistatu. Ta võitleb tõe eest ja on selle fanaatiline kuulutaja ning…
-
Kas Madis Kõiv käis draamakoolitustel? Ei käinud ta midagi, või kui käiski, siis natuke. See võis muuta tema kirjutamises mõnda nüanssi, aga mitte mingil juhul põhilist meetodit. Tekst lihtsalt paiskus tema peast välja. Lugege mõnda tema varastest tekstidest, näiteks „Õuna” või seda, kuidas Liisile kippus muudkui nutt peale. Kas tundub, et midagi sellist oleks võimalik õpetada? Või kas mõistlik ja hästi koolitatud õpetaja ei ütleks sellise…
-
See on nüüd muidugi julgelt liialdatud kokkuvõte minu ja teiste „(nais)antropoloogide” kogemustest ja vaatlusandmetest. Tegelikult ma ei arva, et naised oleksid mingi kõrgem eluvorm. Mitte sinnapoolegi. Lihtsalt mingid soolised iseärasused paistavad rohkem välja ning muutuvad seetõttu tendentsiks. Üldiselt pooldan siiski inimese vaatlemist mitte soo-, vaid isendipõhiselt. Kõik üldistused on lõbus spekulatsioon ja toovad veidi elevust tuima talvepäeva, kus ainult kodus teki all on hea ja soe…
-
Sõltumatu Tantsu Ühendus näitab 9., 10. ja 18. veebruari õhtul Tallinnas Kanuti gildi saalis uutele koreograafidele pühendatud sarja „Première” raames kolme verivärsket tantsulavastust. Neid lavastusi näeb ka 15. veebruaril Tartus Genialistide klubis ja 16. märtsil Rakvere teatris.
Kes noortest koreograafidest sel aastal oma töödega publiku ette astuvad?
Evelin Lagle. „Première’i” teavitusjuht: „Première” on meie iga-aastane ettevõtmine, mis annab noortele koreograafidele võimaluse esitleda esimest korda professionaalses tantsuteatris oma töid.…
-
Tegijate auks tuleb kohe öelda, et kuigi kavalehel on ära trükitud mitmeid Machiavelli tsitaate, ei ole seekordne lavastus takerdunud machiavellistlike võimumängude ega ka piibli mäejutluse retoorikasse. Seda viimast olekski ehk raske teha tänapäevase Eesti publikuga, kes väidetavalt on rohkem horoskoobi-usku. Esimese kahjuks tuleb siiski öelda: puuduvad kindlad andmed selle kohta, et Shakespeare oleks Machiavellit lugenud. Kaudsete mõjutuste rubriiki jääb aga prantslasest hugenoti Innocent Gentillet’ Machiavelli ideede…
-
Kiviräha „Karin ja Pearu” ei õigustanud ühtki mu hirmu, mis olid tekkinud sellele vaatamata, et selle näidendi peategelasteks on „Tõe ja õiguse” kaks minu sümpaatsusredeli tipuossa kuuluvat natuuri. Ma ei tea, võib-olla kui näidendi tegelased oleksid olnud näiteks Andres ja Tiina, oleks hammas olnud kindlasti veel pikem. Igatahes, olen jõudnud nüüd jutuga siiamaani, et öelda: Kiviräha näidend „Karin ja Pearu” ei osutunud mitte ainult minu lemmiknäidendiks…
-
Enamik nähtud lavastusi klassifitseerub žanrimääratluse „nüüdistants” alla, kuid kuna tegelikult domineeris multimeediumlikkus ning ainult liikumispõhised lavastused olid vähemuses, siis kõige täpsem oleks nähtut nimetada nüüdisaegseks etenduskunstiks.
Vaadanud järjest väga eriilmelisi lavastusi, suutis üks ühisjoon mind hämmastada: isiksused laval. Ei ole tingimata alati nii, et laval tegutsevat isikut on põnev jälgida puhtalt tema isiksusliku kiirguse tõttu või et vaataja aimaks kunstnikus tema isiksuslikku tausta. Pea eranditult võib üldistada,…
-
Milline on selle lavastuse sõnum vaatajale?
Sõnum on see, et vaataja mõtleks etenduselt lahkudes järele, kuidas ta suhtleb lähikonnaga, oma perekonna ja lastega.
Mida oled viimasel ajal lavastanud?
Detsembris oli mul kaks esietendust. Vanemate tudengitega tegin Pirandello „Huvide mängu” („Kuus tegelast autorit otsimas”) ning esmakursuslastega noore, meie ülikooli lõpetanud andeka valgevene dramaturgi näidendi „Ringid”. Edaspidi plaanin lavastada ühe Ray Cooney musta komöödia.
Milline on teater, kus töötad?
Töötan Minskis Valgevene Riiklikus…
-
Üks vahe sellel „kahekesi kiigel” olemisel siiski on: Prangel mõjub Salmistust staatilisemalt, viimases on rohkem välist energiat. Seda pealtnäha tühise asjaolu tõttu: Armand läheb külla Léonile, mitte vastupidi. Külas aga tuntakse end ikka veidi ärevamalt kui kodus, eriti veel siis, kui peremees on purjus ja sihib sind pidevalt laetud püssiga.
Termin „must kriminaalkomöödia” sobib küll hästi lavastuse ametlikuks tutvustuseks, sisuliselt ei saa sellega aga nõus olla, sest…
