-
Meie teatrikoolidesse see lummus millegipärast ei jõudnudki. Arvatavasti oli see ehk üks põhjusi, miks Toominga ja Hermaküla stuudiost kujunes 1970.-1980. aastatel omaette alternatiivne teatrikool (Tartus siiski on olnud oma teatrikool!). Selle stuudio hääbumine oli kultuuriline tragöödia, mis pikemas plaanis tähendas eesti teatri jätkuvat eemalejäämist Euroopas juba toimunud teatriuuenduslikust liikumisest. Meil on praegu Eestis kaks teatrikooli, kus teatriuuendus alles praegu hakkab ennast sisse uuristama. Eesti publik ei…
-
Aliide saab ajast osa, aga ei ela selles. Selles mõttes jagab ta Hansu saatust: ta on kinni ruumis, kus iga astutud samm on võrdne vägistamisohvriks langemisega. Täpselt nagu Hanski (Kris Gummerus) näeb ka tema päevavalgust vaid pisteliselt ning kannab endas inimhingemõõtu rusikasse surutud vägivalda. Nende kahe inimese kogetud vägivald on lähedalt suguluses, kuid eripalgeline. Aliide on end elul ise eksitada lasknud, Hans on aga ellu ära…
-
Üks selge erand selles reas on kindlasti Hannoveri teatri piisavalt ogar versioon (no vabandust, aga tõesti ei leia kohasemat epiteeti!), mille fotode ja videolõikude netist vaatamisega võib igaüks end lõbustada: üksik kasetüvi sinimustvalgel laval, Muhu rahvariietes hanguga vehkiv vana Aliide, glamuurses roosakas ülikonnas kommunist Martin, eesti keeles „Ema südant” leelutav tegelaskond.
Selle taustal võib Kaunase Draamateatri lavastuse lugeda veel suhteliselt autoritruuks, ehkki lavastuse vormistus astub selgelt oma…
-
„Carrrmen!” ei anna armu. Vangla visuaalsest poolest on lavale manatud tehniline, metallimaitseline, traatvõrguline reaalsus. Selle trööstitut rusuvat meeleolu süvendab ülimalt efektne valgusrežii (Patrik Bogårdh). Hingetu ja industriaalne, tehislik on toodud kujunduses igati esile ja valgustatud märgiliseks. Prožektorid, mille hõõguvad silmad üheksa kaupa reas liiguvad ratastel võrkudest seintel, tekitavad tagaseinu, diagonaale, lavakülgi, määratledes nii piire inimese sees ja väljas kui ka osutades jäigalt paika pandud vanglamüüridele. On…
-
Aga mis selles kirjutamises on, mis sind õnnelikuks teeb? Eeldusel, et ikka teeb.
Asi pole niivõrd õnnelikuks saamises, see pole ju mingi kaalutletud otsus, et nüüd kirjutan ja siis saan õnnelikuks. Pigem on nii, et ma ei oska ega saa teisiti. Olen hakanud kirjutama ning see on viis, kuidas mingeid asju öelda.
Sinu tekste lugedes jääb suhu napp ja kokkuvõttev maitse, su teise luulekogu pealkirigi oli „Lakoonia”. Kas…
-
Ma ei pea „Keti lõppu” halvaks lavastuseks, aga siinse kriitilise teksti aluseks on paraku eelkõige siiski mingi veider tühjusetunne. Et lavastusest ausalt rääkida või sellest rääkimata jätta, püüdsin aru saada, millest see tuleneb. Kas see tähendab, et lavastus siis ikkagi . . . . inspireeris? Kui võtan nähtud lavastust kui midagi, mis moodustab mulle mingis mõttes tühja ruumi (ei, ma ei viita Peter Brookile), siis äkki just see annabki…
-
Esimeseks üldkehtivaks moraalseks mõõdupuuks teatris on kutse-eetika. Kõrge professionaalsus, oma kutsele, kutsumusele pühendumine on eesti teatris üldtunnustatud väärtus. Mitte ilmaasjata ei räägita Eestis „teatriusust” ja mitte ilmaasjata pole teatriinimene pühendunu, pühamehe staatuses. Eesti teater on kvaasireligioosne organisatsioon, kus toimub pidev kogukonnasisene religioosne signaliseerimine demonstreerimaks jätkuvat pühendumust, jätkuvat osadust teatrikoguduses (ka Epneri tekst tundus olevat suuresti just teatrilojaalsuse, teatriusu signaliseerimise teenistuses). Sellel pühendumise pinnal käib ka teatri…
-
Olgu teie looming haarav ja originaalne. Sügav, puudutav, mõtlemapanev ja eriline. Aidaku see meil mõtestada inimene olemise tähendust ning juhtigu teie elunägemust avali süda ja hooliv pilk. Olgu teil jõudu võita kõik karid, millega paljud teist kindlasti on sunnitud silmitsi seisma – ebaõnn, tsensuur, vaesus ja nihilism. Olgu teid õnnistatud ande ja nõudlikkusega, et avada meile peksleva inimsüdame saladus kogu selle keerukuses. Juhtigu teid aukartus ja…
-
Risto Kübar. Teater N099. „Three Kingdoms”. Risto Kübara näitlejapsüühikas toimib mingi müstiline vastandite kooskõla, kõige riskantsemad stseenid mööduvad mängleva kergusega, nagu muuseas. Ta on kompleksivaba, alati motiveeritud, ansamblireeglitele alluv. NO99 lavastuste lõpututes metamorfoosides on ta osanud jääda iseendaks, säilitada oma näo. Näitlejal peab olema oma nägu, vähemasti väärt näitlejal. Lavastus algab Risto Kübara soolostseeniga. Laul. Otse saali. See heli, mida ta endast välja võlub, on kõike…
-
Meeskõrvalosa auhind
Risto Kübar – Trikster lavastuses „Three Kingdoms” (teater NO 99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith – World Stage Festival).
Naiskõrvalosa auhind
Mirtel Pohla – rollid lavastustes „Rise and Fall of Estonia” (teater NO99) ja „Three Kingdoms” (teater NO 99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith – World Stage Festival).
Sõnalavastuste žürii eriauhind
Põhuteater. Enneolematu idee, uue teatripaiga-teatriruumi avastamine, loomine ja kodustamine. Rahvusvaheline mõõtkava. Kultuuripealinna sümbolasutus (teater NO99).
Sõnalavastuse…
