-
7. ja 8. juunil etendub rahvusooperi Estonia kammersaalis balletiprogramm „Koreograafilised etüüdid pööningul”. Mida see ettevõtmine endast kujutab?
Ülla Veerg, Estonia avalike suhete ja turundusteenistuse juht: Eesti Rahvusballett annab sellel suvel kuuele tantsijale võimaluse avastada endas koreograaf. 7. ja 8. juunil vahetavad Eve Andre, Robbie Bird, Viktor Jelissejev, William Moore ja Sergei Upkin tantsukingad koreograafi-lavastaja omade vastu ning toovad publikuni 5–10minutilised koreograafilised etüüdid, mida esitavad meie rahvusballeti tantsijad.…
-
Ent kas kollektiivi kõigi liikmete võrdne kohtlemine on alati üldse võimalik? Ja kes on sel juhul need, kellel tuleb leppida ebavõrdsesse seisu jäämisega? „Ma mõtlesin, et kui on olemas inimõigused, et siis on olemas ka hobuõigused,” ütleb Alexander, kui ta keeldub vigastatud kaaslast äraaetud hobustega linna viimast. Tuleb välja, et kõigi grupiliikmete võrdne kohtlemine ei ole alati võimalik, ning on olukordi, kus kellelgi tuleb paratamatult jääda…
-
Mogutši on natuke Jaan Toominga moodi, iseloomustas teda üks eesti teatraal. Jumala tõsi! Võimsat kasvu ja jõulise kujundliku käekirjaga lavastaja, vene teatriavangardist, kes alustas oma teatriteed Harmsi lavastades. Küsimusele, kuidas sobib kokku avangard ja lastelavastus, vastab Mogutši, et ülihästi, sest avangard on oma loomult naiivne ja lapselik kunst. Ja Harmsi peab ta üheks paremaks lastekirjanikuks. Mogutšil on praegu edukas aeg, eelmisel aastal võitis Kuldse Maski tema…
-
Leninil selle süsteemi lõhkumine 1919. aastal ebaõnnestus. Stalinil läks see aga aastatel 1928–1930 korda: kultuuriasutused riigistati, kehtestati tsensuur ning kõige krooniks kuulutati 1934. aastal valitsevaks sotsialistliku realismi meetod. Stalin suri 1953. aastal, tema tegudel oli aga pikk iga, alles 1986. aastal seati see süsteem kahtluse alla. Kõigepealt purunes tsensuur, kadus näidendite eeltsensuur ja lavastuste vastuvõtu protseduur kunstinõukogus (1987). Sai võimalikuks luua teatristuudioid. See etapp oli suhteliselt…
-
Ent nagu juba öeldud, seda kõike esmapilgul. Lavastaja Mladen Kiselov ja kunstnik Vladimir Anšon elustavad kumbki oma vahenditega ka näidendi varjatud kõneregistrid ning kummutavad seeläbi, vähemalt osaliselt, ka materjali ülalesitatud puudused. Materjali vastupanu on tulnud ületada vähemalt kahel tasandil: esmalt kirju tegelaskonna suhu topitud rohke teksti tegevusliku põhjendamise, teiseks aga selle all varjuva kontseptsiooni nähtavaks tegemise kaudu. Kui esimene on ennekõike lavastaja-näitejuhi töö, siis teine on…
-
Kas asjaolu, et selle blogi pidajate seas ei ole ühtegi n-ö „täiskohaga” kriitikut, viitab rahulolematusele praeguse kriitika üldpildi ja eriti lasteteatri kohta ilmuvaga?
Jah, põhimõtteliselt küll. Meie võrgupäeviku ühe arutelu käigus tõstatus lasteteatri kriitiku teema. Et kus ta on? Kust ta tulema peaks? Mulle oli väga suureks üllatuseks, et Tartu ülikooli teatriteaduse õpe ei valmista ette tulevasi kriitikuid, vaid on keskendunud, nagu nimetuski ütleb, teadlaste koolitamisele. Tulevane…
-
Teatri Kodu esimene omalavastus on Leino Rei dramatiseeritud ja lavastatud Eno Raua „Sipsik” (esietendus 28. V 2010). „Sipsik” ilmus raamatuna esmakordselt juba 1962. aastal ning selle menu inspireeris kirjutama teisigi elustunud mänguasjadest kõnelevaid jutte. Tänapäeval tundub „Sipsik” ehk liigagi argine, ent oma suhteliselt lihtsa keelega täidab hästi üleminekunišši pildikesksetelt sõnakesksetele teostele. Argipäeva elustamiseks on lavastusse lisatud palju humoorikaid ja mängulisi detaile (näiteks Sipsiku meisterdamisel proovitakse jalgu…
-
Diip ei ole üldse. Pealiskaudne on. Odavas üürikorteris tegutseb loomeagentuur „Talent”. See tähendab seda, et saadaval on kaks „multitalenti”, vali ainult number ja küsi. Kui helistatakse ja esinema kutsutakse (seda ei juhtu just liiga tihti), hakkavad mehed askeldama, harjutama, looma, vaidlema. Kokku sünnib sellest eriti lo-fi kontsert-stand-up, mille piinlikkus suudetakse väikesele teatrisaalile vaatamata mängida staadioni mahtu. Võib vabalt manada silme ette mõne suure kontserni suvepäevad: sajad…
-
Vadi püstitab ühe teemana küsimuse, kas avalikkuse tähelepanust sõltuvad inimesed (nagu näitlejad), kes ühel hetkel enam aktiivselt ei tegutse, on tegelikult surnud või elus? Allaberdi surm tuli talle ka justkui üllatusena selles mõttes, et „Kas mina, aga võib-olla ka kõik teised, juba ei mõelnudki temast kui surnust!”. See, et Allabert on juba surnud, on ühelt poolt selle teksti lähtealus, teiselt poolt ka eeldus, võimaldades tekitada loo:…
-
Huvitavalt hakkabki „Ukuaru” mänguruumis toimima teatraalsuse ja eheduse kontrast: parim näide on pulmapidu pika laua taga, kus innukalt süüakse-juuakse tühjadest nõudest, ent kartulid korvis on ehtsad. Sama ehtsad kui palgid propsiplatsil, puud riidas, vesi allikasilmas ja päikeselaigud taevalaotuses. Selle ehtsusega haakub sundimatult ja kummaliselt mängulisus, kui toosama Jalmar Vabarna ilmub lavale hoopis vankrit vedava hobuse või võilille nosiva lehmana! Ometi pole need pelgalt loomaetüüdid, mis toovad…
