-
Lavastuse kujundus toetub suuresti looduskeskkonnale, mis tagab loomulikku atmosfääri. Kuivõrd oli võimalik kasutada sealset (tehis)looduslikku ruumi ja millisel määral tuli sellele ise uut juurde konstrueerida?
Kaponiir meenutab oma kujult lavaruumi koos rõhutatud perspektiiviga. Seejuures on see ehitatud kaldenurga all, nii et saab kõndida mööda seinu. Külgseinad, aksid põõsaste kujul ja horisont – kõik oli olemas ja loodusel juba väga osavalt viimistletud. Mida veel tahta! Seega, konstrueerida tuli…
-
Tartu Uue teatri lavastust „Naised valitsevad maailma” käisin vaatamas viimasel etendusel, mis lõpetas minu puhul juhuslikult tekkinud triloogia: samal nädalavahetusel olin varem kuulanud Birgitta festivalil Mozarti ooperit „Don Giovanni” ning lugenud Mihhail Artsõbaševi lühiromaani „Naine, nagu ta seal seisis”, kus räägitakse samuti maskuliinse libiido ja mõtteviisi rikutud harmooniast feminiinses maailmas. Pärast etenduse lõppu oma konte vanalt Raadi lennuväljalt Tartu südalinna poole vedades tundsin, et toimik on…
-
Teatrilavastuse loomine võtab tohutult aega. Kas olete kogu suve nagu koopaoravad maa all elanud? Nali naljaks – kuidas on tegelikult sellistes tingimustes teatrit teha?
Meil on üks orav küll, keda toidame, kui maa peale puhkama tuleme. Tegelikult kulgeb tööprotsess tohutult aeglaselt, sest maa all on teistmoodi reeglid: näiteks valguse vähesus ja tunne, et oled muust maailmast ära lõigatud. Ega sellises ekstreemses keskkonnas tundide kaupa töötada saagi. Ideed…
-
Ugala „Ööhaigrut” vaatamas käies oli meil kaasas auto ja ka sihtkohaks igati ontlik paik: Olustvere mõis Sakala kõrgustiku nõlvadel. Kuna soo- ning saarerännakuid tsivilisatsiooni piirimail polnud seekord tarvis sooritada, siis võttis teatriskäik aega vaid üheksa tundi. Lõuna poole sõites juhtus ime: nägime tee ääres väga lähedalt haigrut (mitte küll öö-, vaid tavalist, „päevahaigrut”), kes automürast häirituna graatsiliselt lendu tõusis. Tagasi sõites nägime üht elusat ja palju…
-
Probleem sai alguse juba tekstist. Mart Kivastiku näidendite austajale valmistab „Viimane Dracula” tõsise pettumuse. Võrdlusena tuleb meelde millenniumivahetuseks Vanemuises lavale jõudnud „Vaim” (lavastaja Tiit Palu), mis mõjus oma jantlikkuses sama jampslikuna, kuid mis on siiski vaid õnnetu erand Kivastiku tekstide seas. Aga ka Emajõe Suveteatris etendunud lugu noore parteilase Silveri broileristumise protsessist ja sulni südamega verevajajast Draculast moodustasid ebamugava naabruse. Kuigi tegemist oli tänuväärt püüdega olla…
-
Õnnepalu „Vennas” köitiski osalt tänu ehedale hiiu keelele. Tegu on monoloogivormis kirinäidendiga: üks osapool ehk siinolija, üks kahest vennast, on Hiiumaal, teine vendadest Ameerikas. Tegevusaeg hõlmab aastaid 1919–1939 (epiloogis ka 1967), mistõttu kahe venna elulugu laotub laiali küllalt avarates piirides. Kuna suur osa tekstist on autentne, põhineb reaalsel kirjavahetusel, siis ristuvad näidendis dokumentaalne ja fiktiivne alge. Nagu möönis ka autor ise, siis peaks teksti lavastamiseks olema…
-
Pihtimuslikumad lavastused toovad selgelt esile rolli „mina” kahetise loomuse: see on ühtaegu nii monoloogiline kui ka dialoogiline. Paralleele pihtimisega pole ilmselt raske leida: pihtimine on monoloogiline, ent seejuures – partneri olemasolu tõttu – ka dialoogiline. Vene semiootik ja kirjandusteadlane Mihhail Bahtin on tõdenud, et alles ennast väljapoole (praegusel juhul – publikule) avades on võimalik suhtuda iseendasse tõeliselt dialoogiliselt.
„Monomaffia” festival koosnes sellel aastal mitmest osast: põhiprogrammi kõrval…
-
Mille põhjal saab seda väita?
Inimese ja eseme vahel võib samuti tekkida väga intiimne ja lähedane suhte. Võtame kas või laste kaisukarud või mobiiltelefonide ja arvutite tähendus täiskasvanuile. Kui telefon hommikul koju unustada, on inimesel kohe poolik tunne, alles selle tagasisaamisel on kõik nii, nagu peab.
Olen märganud, et vahel on publik vihastanud selle peale, et me n-ö piiname laval esemeid, ehkki tegelikult midagi ei juhtu: lülitame lihtsalt…
-
Kuna Arvo Kruusemendi filmitud „Kevade” kuulutati kõigi aegade parimaks Eesti filmiks ja noorte näitlejate värvikad karakterid on tõenäoliselt kinnistunud kogu eesti rahva püsimällu, ei pääse „Nõiutud kevade” puhul tahtmatust võrdlusest. Võrrelda on võimalik ka Lutsu originaaltekstiga, kuna tegelaskujude kirjeldus vuristatakse lavastuses tutvustusena ette. Eriti selgelt tuleb kontrast esile Tootsi kuju puhul, kes Lutsul pole sugugi nii peenike poiss kui Aare Laanemetsa esitatud filmi-Toots. Tüpaažilt võiks viimast…
-
Eri keeli kõnelevate truppide esituses sai lavalaudadel näha väga erilaadset teatritraditsiooni, mis tänavu varieerus näiteks Rootsi jutuvestmiskultuurist kuni leedukate tsirkust meenutava klounaadini. Kui lisada sekka veel Islandi musikaalsus, soomlaste tantsulisus ja miks mitte ka eestlaste kultuuriline mitmekesisus (Eestit esindanud Jõelähtme Lavagrupp mängis Tšehhovi „Abieluettepanekut”, mis rahvusvahelisele seltskonnale tundus üsna eestlaslikuna), siis võib kokku saada päris huvitava kompoti, mida kogeda on puhas rõõm.
Küllap erines kuuepäevane teatripidu omasugustest…
