-
Kumba varianti sa laval näitlejana ise eelistad: kas meeldetuletamist või üha uuesti läbikogemist?
Mingid reeglid on ju kokku lepitud, vahet pole, millise teatriga on tegu, kas improga või füüsilise teatri või hoopis millegi kolmandaga. Iseennast on muidugi raske hinnata, et milline näitleja ma olen. On näitlejaid, kes täidavad skeemi ja teevad seda väga hästi – tõsi, mõned ka halvasti –, ent on ka näitlejaid, kes iga kord…
-
Jaggeri saavutuse esimesele poolele mõeldes seguneb minus imetlus imestusega, kohalike naismaadlejate kunagiste soorituste suhtes on hoopis raskem võtta mingit selget seisukohta. Endla suvelavastusena välja toodud loos pajatatakse ajast, kui atleedid olid rohkem artistid kui sportlased ning võistlussport ja meelelahutus seisid üksteisele veelgi lähemal kui tänapäeval. Tsirkusesaalides viljeletud maadlus, mis kujutas endast veidrat segu jõu-, ilu- ja osavusnumbritest, andis ühtlasi sotsiaalses plaanis seninägematu väljundi raske kondiga materiaalselt…
-
Kui 1991. aastal lõppes Eestis kommunistlik diktatuur, oli Raivo Põldmaa 29aastane ja Märt Meos 21aastane. Juba vabas Eestis sai mõlemast teatrijuht. 2012. aasta algul nägid nad Argentinas teatrifestivalil Marco Layera kõnealust tööd ning üks neist kutsus lavastuse Eestisse festivalile „Talveöö unenägu”, teine aga lavastaja kordama oma Tšiili-lavastust meie oludes. Kuigi Raivo Põldmaa ning Märt Meos vaevalt saavad väita, et nad kuuluvad põlvkonda, kelle elus poleks midagi…
-
Esmalt tekstist, niivõrd, kuivõrd see lavalt kõlanuna meelde haakus. Loone Ots on kultuuriloolise närvi ja eruditsiooniga kirjanik ning Ristikivi juba ammusest ajast tema lemmik, nii et kokku segada kirjaniku eluloolised seigad loominguga ja serveerida seda isikupäraste kujutelmadega vürtsitatud kastmes on täiesti tema stiil. Ristikivile enesele kirjandusloolaste tuhnimine tema lapsepõlves ei meeldinud ning selles mõttes olid sõber Kangro Lundis ja Oskar Kruus Tallinnas mõlemad samal tõrjutaval pulgal,…
-
Selline eluvõõrus teeb psühholoogiliselt põhjendamatuks ka Underi (Kersti Heinloo) pimeda armastuse Tuglase vastu ning kokkuvõttes ka tema enda tegelaskuju. Temagi puhul on madala ja kõrge kõnepruugi („Loodust on haaranud sel suvel nagu mingi pöörane meeleheitlik eneseavaldamise kirg”) vastandus sama lihtne nagu labidaga pähelöömine. Tunnen kümneid eesti kirjanikke, oma loomingut ei esita nad teiste ees iialgi – kui selle eest just raha ei maksta. Triviaalsusi muidugi räägivad,…
-
Aktsiooni „Ulgumerelainetel” tutvustuses ütleb Tiit Ojasoo: „Ma tahan näha seletamatut ja kordumatut. Selleks olen vahel sundinud näitlejaid laval tegema asju, mis viivad nad füüsilise ja vaimse piirini. Ma tahan saalis istudes näha, mis siis juhtub, kuidas nad edasi lähevad. Isegi kui see on natuke õudne. Aga mis on selle juures kurb ja paratamatu – näitleja loomuses on see kordumatu hetk fikseerida ja seda õhtust õhtusse korrata.…
-
See on kiuslik küsimus, millele polegi vaja mingit muud vastust peale osutuse festivali rahvast täis saalidele. Õigupoolest ei oska ma „Baltoscandalit” üldse kohaliku laiema teatripildiga seostada, mulle tundub, et need kaks ei suhestu omavahel enam eriti. Varasem suhe oli festivali poolt vaadates vastandumises (või vähemalt nii see kõrvalt vaadates tundus), aga see aeg on vist möödas. „Baltoscandalist” on kujunenud eneseküllane bränd, see on nüüd nagu üks…
-
Küllaltki kindlapiirilise seltskonna minek ikka ja jälle „Baltoscandalile” pole muidugi põhjustatud pragmatismist. Vaevalt, et see on ka mingi palverännak, kuigi kujunemisjärgus inimesele ei tee halba ka sellise suhtumisega Rakverre minek. Ent „Baltoscandalite” jooksul on painavate küsimuste „miks nad seda teevad?” ja „mis neid ajendas?” kõrval muutunud veel painavamaks küsimus „mida mina siin teen?”, kusjuures see „siin” ei tähista ainult mu istekohta etendusel. Ja kuna „Baltoscandalil” kogetud…
-
Aastakümneid õõvastati Endlas suvitajaid krimkadega, et neid järgmistel õhtutel siis jälle komöödiatega turgutada. Palu ajal sai Endla endale teatripildis uue näo, kujunedes paigaks, kus tehakse eeskätt otsingulisi, sisukaid kõrgkunstilisi lavastusi. Kui möödunud kümnenditel tuli Pärnust selliseid lavastusi ehk mööndustega mõni hooaja kohta, siis Palu ajal moodustasid ambitsioonikad tegemised repertuaaripildi enamiku. Endlas lavastati üksteise järel teatritöid, mida pidi ära vaatama, trupp tugevnes, Pärnu teater pälvis märkimisväärselt auhindu…
-
Johannesest saab mängujuht ja teiste käivitaja. Ühtki võrdväärset vastumängijat talle ei leidu ja nii on ta ise endale partneriks. Kõik muu teiseneb olnud aegade hüplikuks ja pealtvaatajale naeru pakkuvaks virvarriks, mis tõukab Johannest lärmakalt ja vankumatu kiirtempoga lõppmänguni. Teiste mängijate äratuntavad prototüübid jäävad meeleolu edasi andvaks unenäoliseks täidiseks. Nende tähenduseks on terrori jõuga demonstreeritud loogikanihe, mille keskel pole aega mõtelda, filosofeerimisest rääkimata – rahu ei ole…
