-
Mille põhjal saab seda väita?
Inimese ja eseme vahel võib samuti tekkida väga intiimne ja lähedane suhte. Võtame kas või laste kaisukarud või mobiiltelefonide ja arvutite tähendus täiskasvanuile. Kui telefon hommikul koju unustada, on inimesel kohe poolik tunne, alles selle tagasisaamisel on kõik nii, nagu peab.
Olen märganud, et vahel on publik vihastanud selle peale, et me n-ö piiname laval esemeid, ehkki tegelikult midagi ei juhtu: lülitame lihtsalt…
-
Kuna Arvo Kruusemendi filmitud „Kevade” kuulutati kõigi aegade parimaks Eesti filmiks ja noorte näitlejate värvikad karakterid on tõenäoliselt kinnistunud kogu eesti rahva püsimällu, ei pääse „Nõiutud kevade” puhul tahtmatust võrdlusest. Võrrelda on võimalik ka Lutsu originaaltekstiga, kuna tegelaskujude kirjeldus vuristatakse lavastuses tutvustusena ette. Eriti selgelt tuleb kontrast esile Tootsi kuju puhul, kes Lutsul pole sugugi nii peenike poiss kui Aare Laanemetsa esitatud filmi-Toots. Tüpaažilt võiks viimast…
-
Eri keeli kõnelevate truppide esituses sai lavalaudadel näha väga erilaadset teatritraditsiooni, mis tänavu varieerus näiteks Rootsi jutuvestmiskultuurist kuni leedukate tsirkust meenutava klounaadini. Kui lisada sekka veel Islandi musikaalsus, soomlaste tantsulisus ja miks mitte ka eestlaste kultuuriline mitmekesisus (Eestit esindanud Jõelähtme Lavagrupp mängis Tšehhovi „Abieluettepanekut”, mis rahvusvahelisele seltskonnale tundus üsna eestlaslikuna), siis võib kokku saada päris huvitava kompoti, mida kogeda on puhas rõõm.
Küllap erines kuuepäevane teatripidu omasugustest…
-
Omamoodi tähenduslik, et kui „GEP” oli veel üles ehitatud teadlikule vastuolule – olid küll olemas hoiatavad õpetussõnad, ent oli ka iroonia nii nende vormi kui ka sisu suhtes –, siis mitmes hilisemas, vormilt võimsamas, sammassaalidesse sobivas lavastuses leidus mängulist diametraalsust, vastuoludes visklemist üha vähem. Eriti paistis see silma torisevmanitsevas lavastuses „The Rise and Fall of Estonias” („Eesti tõus ja langus”). Kui „GEP” pakkus kibedat tõde ja…
-
Võib arvata, et ajaloohuvilisele, kes tahaks Naissaare vabariigist teatri kaudu rohkem aimu saada, pakub Toompere lavastus vähevõitu. Juba Lennuki näidend ise on rohkem mõtestav kui kirjeldav ja taaselustav, Toompere kaotab oma kujundist aga sellegi vähese loolise sidususe, mis dramaturgi poolest võiks näidendi sündmustiku-tasandit silme ees hoida. Seejuures tähistab lavastus Toompere loomebiograafias kindlasti järgmist faasi just selles reas, kuhu kuuluvad ka näiteks tema tudengitega tehtud Nikolai Jevreinovi…
-
Kas tantsu senisest suurem esindatus on teadlik valik või on selles näha mingit suundumust? Ehk on lõputu eksperimenteerimine jõudnud ringiga tagasi tantsulisema väljenduslaadi juurde?
Jah, see on selge suundumus kas või eesti noorte koreograafide seas. Juba kaks-kolm aastat tantsitakse rohkem kui vahepealsel ajal.
Augusti tantsufestival ei taha tegelikult olla ainult tantsufestival, alapealkirjas oleme ennast nimetanud rahvusvaheliseks etenduskunstide festivaliks. Kui etenduskunstide festivalide programmidesse hakkas lisanduma tantsu, oli see põhjustatud…
-
Surra ja sündida võib ju ka saunas või bussis, ent haigla pakub tunduvalt kangema kontsentraadi. Näeme, et haiglas on muudki kummalist: näiteks külastajad, terved inimesed, peavad siin olema väga vaiksed, patsiendid võivad aga röökida nagu loomad. Oluline on seegi, et tegevus ei toimu lihtsalt haiglas, vaid just Võru haiglas, s.t provintsis, kus inimesed üksteist ka enne valgesse palatisse sattumist üsna hästi tunnevad. Lõpuks ei lähe näidend…
-
Roman Baskini lavastuste trump on hästi valitud, intrigeerivalt kokku kõlav näitlejate ansambel. Aeg-ajalt on lavastajal kombeks kotkaküünistega haarduda peaossa, seda juhul, kui roll on justkui temale kirjutatud – nagu kapten Shotover „Südamete murdumise majas”. Keskset rolli mängib lavastaja ka seekord. Juhtumisi on „Mesalliansi” perekonnapea John Tarleton täpselt Roman Baskini eakaaslane, seega veel päris poisike . . . . kapten Shotoveriga võrreldes. Mees parimais aastais, vitaalselt rutiini vastu mässav „räbalakaupmees”…
-
Jim Ashilevi lavastuses „13” muutub kaootiliseks teismeliste kambaks Von Krahli kursus: see on see Viljandi kultuuriakadeemia teatriõppe VIII lend, mis tegutseb nüüd Von Krahli teatris – kui mõnele veel meelde pole jäänud. Nendele lisaks mürgeldab laval ringi näitleja ja lavastaja Mart Koldits, kelle umbes kümneaastast vanusevahet kraalikursuslastega on päris vaimukalt ära kasutatud. Need 13aastastest 10-20 aastat vanemad näitlejad on saanud kõigega päris veenvalt hakkama: laval on…
-
Niisiis ootasin selliste eeldustega lavastuselt midagi lõbusat ja löövat, miskit, mis ehk meenutakski toda arusaamatut Snarki, keda Carrolli jahimehebande taga ajas. Nii oodates peabki aga teistmoodi minema: Snarki ju ei saa oodata, arvates, et tead ta tunnuseid või eeldusi. Nii toimiski lavastus hoopis teistel tasanditel. Kas või fakt, et „Snargijahi” puhul on tegu Vene teatri esimese suure suvelavastusega, on küll mõningase uudisväärtusega, ent sisuliselt ei muuda…
