Samasugust paradoksaalsust tuleb paraku tajuda Ugalas nüüdki: seda tunnet õhutab eelkõige Karusoo valik lavastada just see, briti näitekirjaniku ja lavastaja Polly Teale’i (sündinud 1962) 2008. aastal valminud näidend „Minu oma”. Rein Veidemann arvas 5. oktoobri Postimehes, et „Eesti eluloo- ja mäluteatri klassikuna näib Merle Karusoole tähtis olevat, et sellegi näidendi tegelaste elulood jõuaksid vaatajateni otsekui paroolid nende käitumisviisi avamiseks ja mõistmiseks”. Tõsi, just tegelaste (inimeste) eluloo kaudu on Karusoo jutustanud meile midagi meie loomusele olemuslikku. „Minu omas” loodetud teravust ja teemaga süvitsi minekut aga ei kohta, aukartustäratava „lahkamise” asemel laiutab laval hoopis melodramaatiline liigsõnalisus. Ja mitte ainult.
Heal järjel, ent lootusetult lastetul paaril (Kadri Adamson ja Meelis Rämmeld) täitub kauaaegne unistus saada laps. Tõsi, laps saadakse taunitavate kommete ja harjumustega Rose’ilt (Karin Rask). Teoreetiliselt võiksime seeläbi valusalt teada saada, kui keeruline, närvesööv ja ilmselt ajuvaba on Eestis lapsendamine ning kas lapsendamine on äravõetavale (kogu tema elu perspektiivis) ilma komplikatsioonideta üldse sajaprotsendiliselt võimalik? Kas laps on oma sündimises süüdi? Ent üsna varsti on ta juba paljudes asjades süüdi.
Hädad hakkavadki pihta üsna keskpärasest näidendist ja selle lihtsalt lavalepanemisest, õigemini sinna laokilejätmisest. Teame ju, kui tihedad ja viimistletud on Karusoo enda või autoriga (trupiga) koostöös valminud tekstid. Kas „Minu omaga” juhtunu ei viita mitte ettevõtlikkuse puudumisele sellisest olmetekstist oluline välja sõeluda? Seda enam, et selles näidendis on see olemas. Lavastaja küsib lavastust tutvustavas tekstis retooriliselt: „Mis on parim lapsele – kas heal järjel pere, kus alles õpitakse hoolima, armastama ja lapse nimel loobuma, või kiivakiskunud eluga pärisema, kellele järeltulijast hoolimine on loomulik nagu loomal? Meie ei tea vastust. Kas teie teate?” Lavastusest vastuste otsimine on enesepettus ja teatri eesmärk polegi neid must valgel edastada. Küll aga võiks etenduse vaatamine ärgitada etteantud teemal mõtlema, leidma sealt endale mingi tõe või vähemalt midagi selletaolist, millega edaspidises elus tunda end tugevamana.
6. oktoobri päevane etendus tekitas küll küsimusi ja andis vastuseid, ent paraku ei käi need lavastuses käsitletava teema, vaid lavastuse kohta metatasandil. Karjuvalt kerkivad esile näitlejatööd. Ainuke, kes olukorda päästa püüdis, ja seda nii etendusel kui ka näidendis, oli Rämmeld ja tema mängitud Mees. Vaatamata Mehe tahtele ja tegutsemisele laps endale jätta ning päästa ta võimalikust rentslielust, viis „üllatuslikust lapsesaamisest” järjest ebastabiilsemaks muutunud Naine lapse järjest rohkem mülgastunud pärisemale tagasi, ehkki prostituut Rose polnud selle üle sugugi rõõmus. Seebiooperlik küll, ent mis see siis on väärt näitlejate käes südantlõhestavaks mängida!
Kui näidendivalikule ja tekstiga tehtud vähesele sõelumistööle saan hea tahtmise korral põhjenduse leida, siis tagasihoidlikul tasemel külalisnäitlejate kaasamine on kergelt öeldes hämmastav. Ilmselt solidaarsusest jooksid ka Ugala näitlejad kolinal lati alt läbi. Või oli see vastupidi. Õigemini on küsimus selles, miks ei inspireerinud lavastaja näitlejaid nii, et nende töös oleks ilmnenud mingitki näitlejameisterlikkust. Kuigi Adamson, Rask ja Naise ema mänginud Katrin Saukas ei tööta küll päevast päeva teatris ning mingi treenimatus on sellel põhjusel ka loomulik, ei arva ma, et nende piir ongi laval tekst kunstlikult maha karjuda. Mõttes tahtnuks vastu karjuda, soovitada nagu Veidemann: „Ärge tormake tekstiga! Laske repliikidel pausidega mõjule pääseda! Enne tunne ja siis seda kinnitav sõna!” Ilmselt tuleks põhjalikumalt uurida, millisel viisil ja määral (kui üldse) mõjutab või kahjustab näitleja teatritööd permanentne osalemine teleseriaalides. Kui see siiski mõjutab, ja seda negatiivses suunas, siis on Kadri Adamson, paraku, kõnealuse lavastuse põhjal selle tõsiasja ehe ja kurb näide. Kui aga näitleja mängu pooltoonide, nüansirikkuse, elementaarse sisepinge, aususe jms kadumise põhjus pole teleseriaal, siis on olukord veel tõsisem.
Kahjuks ei vabanda näitlejatööde ala- ja ülekaalulisust ning klišeelikkust (Triinu Meriste idaeurooplasest või venelasest koduabiline, Anne Valge pudikeelne sotsiaaltöötaja, Carita Vaikjärve põhjendamatult emotsionaalne Naise õde jm) ka kontseptsioon, et kõik peabki olema kõle ja võlts. Sellist vaadet toetas – kahjuks või õnneks – efektiivselt ka Pille Jänese pleksiklaasist paneelidega lavakujundus: kunstlik, näiliselt läbipaistev, nüüdisaegne, kergesti lõhutav, väärtusetu. Mikrofonide vahendusel lavakujunduse vahelt kostuvad näitlejate hääled, Lapse (Haldi Välimäe) laul ning imiku nutt ei kergendanud – kergelt öeldes – samuti lavategevusse süüvimist. Ehkki sellist lavastus, mis metatasandil viib vaatajad endast välja ning kus just seeläbi jõutakse sõnumile lähemale, kogeks hea meelega. Aga seekord polnud see vist nii siiski mõeldud.
See on küll juba omaette ja üldine teema ning nõuab pikemat lavastaja ja näitlejate (töö)suhete analüüsi, ent ikka ja jälle olen avastanud end küsimast: mida mõtlevad näitlejad, kes saavad aru, et just parasjagu (näiteks alles peaproovides) on nende tegu nõder ja mõte lõtv? Kas usaldada lavastajat kuni lõpuni (lavastuse mahakandmiseni?) või kas üldse tuleks kõne alla, et näitleja annab oma arusaamisest lavastajale selge ja kõlava häälega teada?!
Seda, mida lootis Tooming „Ullikese” lavastamise aegu, sobib loodetavasti loota ka „Minu oma” puhul: „Kui aga ka üks inimene saalis mõtlema hakkas, oleksin väga õnnelik. Mulle aitaks ühest.” Kuna järjest sagedamini ei saa kindlatele asjadele enam kindel olla, siis tuleks enne (esi)etendust käed kokku panna ja palveis loota, et seekord läheks kõik hästi.
