

Oslos korraldatud ülevaatefestival „Ice Hot“ näitas, et Põhjamaade tantsukunstis on esile tõstetud füüsilisus – keha ja selle tantsutehniline valdamine laval.

Elulooraamatute buumis on Andres Laasiku kirjutatud „Teatri vang“ üks asjalikumaid ja tõsiseltvõetavamaid.

Andres Noormetsa lavastus on ajakohane ja kohakindel, mõjub suuremate tekstimuudatusteta nüüdisaegselt ning asetub vormiliste kodukandi viideteta kindlalt Rakverre.


Hendrik Toompere „Surnud hinged“ jääb kontseptuaalselt harali, sisaldades huvitavaid lähtepunkte, kuid need on jäetud veenvaks tervikuks sidumata.

„Väävelmagnooliates“ näeb võigast, kuid usutavat realismi, millele Eero Spriidi osatäitmine lisab ebamaiselt põrguliku mõõtme.
Euroopa teatrite rahastamine on suunatud institutsioonidele või publikule, mitte aga kunstnikele. See teeb mugavaks, kriitilisus uinub.

„Barbarellas“ on lavastaja Peeter Jalakas läinud tüüpide (vs. karakter) ja rokkimise teed.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.