
VAT-teater on ühiskonnakriitilise ja julge teemakäsitlusega teatri väike lipulaev ning Helen Rekkori uus lavastus „Kiskja“ teeb selle repertuaarile ja trupile au.

Diplomilavastus peaks olema üleminekuriitus, milles nauditakse õpitut, et siis maailma minna ja näidata, kui hästi või halvasti õpitut säilitatakse ning arendatakse.

Tõsiseltvõetava poliitilise nukuteatri loomiseks on vaja alustada nukuteatrile omase keele rehabiliteerimisest tõendamaks, et peale satiiri ja koomika kätkeb see ka võimalust rääkida tõsistest asjatest tõsisel toonil.
„Jutustada ei tule neid lugusid aga mitte selle pärast, et see kõik enam kunagi ei korduks, vaid selle pärast, et suure tõenäosusega see just kordub.“

Rusuv ja trööstitu „Pikk päevatee kaob öösse“ on näidend, mille puhul võib öelda, et seda saab lavastada vaid siis, kui on olemas õiged näitlejad, nii ealt kui ka meisterlikkuselt.
Nii Kädi Metsoja, Kadri Noormets, Renate Keerd, Barbara Lehtna kui ka Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov on loonud väljenduslaadilt abstraktse lavastuse ning nende käsitletud teemasid üheselt mõista pole sugugi kerge.
Priit Pedajase „Põud ja vihm …“ on sundimatu, voogav, leitsakuliselt rauge, lavastuse õhulisuses on suur osa orgastilisel liikumisrežiil.

Musta Kasti „Ernesto küülikutes“ on nelja näitleja kanda ühtekokku kümmekond rolli, vahetused on kiired, enamjaolt täpsed ja osatäitmised üksteisest hästi eristatavad.

Musta Kasti lavastaja Kaija M. Kalvet: „Keskkonnahoid on oluline teema, ent sellest räägitakse vähe või peetakse seda iseenesestmõistetavaks – ja seetõttu sünnibki sigadusi.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.