-
Paganlik kultuur põhineb suulisel traditsioonil, kristlik kultuur piiblis kirjapandul. Vastristituid oli võimatu panna piiblit lugema, seetõttu tuli neile kristliku õpetuse põhitõed piltlikult ette maalida või skulptuuri raiuda. Kõige parem oli rakendada analoogia printsiipi, nt kristlikule pühakule anti paganliku jumala jooned. Siis oli kindel, et rahvas nad ära tunneb ja omaks võtab. Kuid sama hästi võis ka mõne reaalse inimese pühakuga seostada ja vastupidi. Näiteid võime leida…
-
“Eestlased on öise eluviisiga rahvas ja neile meeldib öö otsa väljas olla. Siiski pole Tema Majesteedi aukonsulil üldiselt just kuigi soovitatav viibida kabareerestoranides pärast kella kahte öösel, kuna aeg-ajalt leiab aset siiski teatud intsidente”
(Eluolu kohta Tallinnas, (Eestis).
Välisministeeriumi ringkiri, 28. aprillil 1937)
Graham Greene külastas esmakordselt Eesti pealinna Tallinna, mis jääb umbes 250 miili St. Peterburgist lääne poole, 1934. aasta kevadel “ilma erilise põhjuseta”, nagu ta…
-
Suur sõnaja andis need hõbevalgemad sõnad meile juba 22 aastat tagasi, otsekui ette teades, et just need on kõige vajalikumad ja paremad sõnad kasutamiseks neile, kelle kord ja kohus on märtsis 2006 talle järele hüüda. Lennart Meri oleks nagu teadnud, et just nii ongi vaja hüüda. Lohutult, kuid lõpuks ikka lootusrikkalt. Küllap teadiski, sest ta oli ajarändur. Võib-olla oli ta seda aega juba külastanud paljude muude…
-
Lennart Meri kuulub nende suure maailma riigitegelaste hulka, kes lisaks muudele vaimuomadustele oskasid end ka mõjusalt väljendada nii kirjas kui kõnes. Ühtlasi kannab ta Eesti omariikluse ja rahvusliku aate alusepanijate traditsiooni – paljud neist valdasid Sõna, olgu siis ajakirjanikutöös või muu ameti kõrvalt. Lennart Mere jaoks oli Sõna demokraatia tööriist ja vabaduse kandja, humanismi ülim avaldus.
Mõndagi inimese käekäigus on määratud väliste teguritega. Lennart Mere isa oli…
-
Aga isegi kui riigivõim selle mure ära lahendab, jääb valitsus ikkagi piinlema keerulise probleemi kätte. Esmakordselt maailma ajaloos nõutakse Eesti valitsuselt selget vastust küsimusele: “Kumb on parem, kas Tallinn või Tartu?” Vähem kui aasta enne valimisi ei tahaks ju kumbagi pidi otsustada, aga edasi lükata seda asja ei saa, sest Brüsseli käsk on valitsusest kangem.
Laiem üldsus tunneb probleemi 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna valimisena. Neid linnu on…
-
Võis ette ennustada, et Taani Muhamedi karikatuuride lugu toob tsivilisatsioonide konflikti teema taas päevakorda. Islami- ja sekulaarse läänemaailma põhiväärtuste konflikti oleks raske paremini näitlikustada. Selgus on siiski näiline. Soov karikatuuride kaudu tsivilisatsioonide konfliktini jõuda on kui valest otsast pikksilma vaatamine. Pealahing väärtuste vahel oleks justkui peetud enne sõja enese algust.
Sõda – Foucault’ moodi öeldes võitlus – käib, aga mitte mingi kujutlusliku tsivilisatsioonipiiri taga. See käib esmalt…
-
Eesti ajalugu.
VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Peatoimetaja Sulev Vahtre, tegevtoimetajad Ago Pajur ja Tõnu Tannberg. Õpetatud Eesti Selts, Ilmamaa, Tartu 2005. 463 lk.
Erinevalt sotsiaalteadustest on ajalooteadus riigile ja poliitilisele eliidile kahtlemata vajalik. Sotsiaalteadused toodavad lõputul hulgal negatiivset, võimu kritiseerivat ja lausa riigivastast informatsiooni. Ajalugu evib aga hämmastavat võimet masse rahulikuks, õnnelikuks ja kuulekaks muuta. Ajalugu võib olla rahva hällilaul. Kui aja lugu on jutustatud kenasti ja päädib…
-
Tegelikult muidugi on rituaalide vastu tärganud huvi pisut veider. Üldiselt baseerub liberalism ju ühiskondlikel tõsioludel: tegelikul elul, reaalsusel, objektiviseerimisel. “Tegelik elu” on õige ja õiglane, isegi kui see on ebatseremoniaalne ja ebameeldiv. Püüd aktsepteerida “tegelikku elu” kehastub seaduseelnõus, mis tahab ohvrit kurjategijaga lepitada; poliitikute soosivates avaldustes omasooiharuse või prostitutsiooni legaliseerimise küsimustes; soovis leevendada liikluseeskirjade nõudeid ja kehtestada kõrgkoolis õppemaks jne. Kõik, mis on “antud”, praktikaks saanud…
-
Kas ajalugu peaks esitama nii, nagu see oli. . . . . . . . või nii, nagu me sooviksime seda näha?
1. Millega paistab seniste Eesti ajaloo üldkäsitluste taustal silma “Eesti ajaloo” VI köide?
2. Milline on selle koguteose kõige olulisem ja jõulisem sõnum?
3. Kuidas hinnata koguteost ülesehituslikust küljest? Millistele küsimustele otsitakse vastust ja mis jääb autorite küsimuseasetuste varju? Millised vajadused ja võimalused on XX sajandi Eesti ajalooga tegelemisel vähem tähelepanu saanud?
Rein Ruutsoo:
1.…
-
Erich Fromm, Armastuse kunst. Tõlkinud Ann Alari. Teine trükk. Pegasus, 2006.
Kas pole kohatu kõnelda armastusest tänapäeva Eestis, kus arutletakse tavatu kirega prostitutsiooni keelamise või lubamise üle? Ja tähtsamatki peale lõbumajanduse on arutada: majanduskasv, euro tulek või viibimine, kinnisvarabuum, tulevased presidendikandidaadid, linnugripp. Kõige selle keskel võib armastust jutlustada vaid vaimust vaene või lihtsalt hull.
Aga ikka ei imestaks ma põrmugi, kui Erich Frommi “Armastuse kunst” raamatupoodidest kiirelt ära…
