-
Eestluse keerdunud lapikruumiline iseloom. Strandberg 2006
Kroonik Henrikust oli eesti rahva eneseteadvusele üpris vähe kasu, kuni tema kirjapandut ei valatud ilukirjandusena rahvusliku omamüüdi osaks. Kirjanike abita ei oskaks me ehk tänapäevani Lembitut suureks riigi- ja aatemeheks ning Kaupot tüüpiliseks XIII sajandi kvislingiks pidada. Ajaloolased vaevad tänapäevani muistse vabadusvõitluse aja Vene ja Saksa anastusretkede kasu ja kahju Maa hõimudele, aga tänu Lauluisa vahendusele on raudmehed ja koerakoonlased salvestunud…
-
Kas Eesti ühiskond annab inimesele klaarimiseks mahti? Mulle tundub, et ei. Sealt või siit algabki võõrandumine. Mitte võimude lahusus, vaid võimude tarastamine. Hetkel on käepäraseim näide Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli kõhklemine kandideerimisel riigipea kohale teist korda, kuid ma ei taha olla norija. Ent ma näen, kuidas need, kellel on õigus kandideerida samale kohale nagu igal Eesti Vabariigi kodanikul, kes on vanem kui 40, hakkavad ise…
-
Viimasel paaril aastal on avalikkuse tähelepanu pälvinud mitmed seigad, mille keskmes on märgid: Lihula monument, K-kohukese reklaam, särgid kirjaga “Kommarid ahju!”, haakristikujulise kõrvarõnga kandmine Eesti Vabariigi aastapäeva sõjaväeparaadil. Kõigil neil juhtudel pole märgid lihtsalt midagi tähistanud, vaid nendega on tehtud tegusid: õhutatud sotsiaalset vaenu või reklaamitud Keskerakonda jne. Samuti on neil juhtudel riik sekkunud märkide kasutamisse ja teinud katseid seda reguleerida. Määramaks, kas ja milliseid tegusid…
-
Tänapäeval aga on sinekuurid õige defitsiitsed ning jagunevad ebademokraatlikumalt kui vanasti. Need vähesedki peavad olema väga osavasti varjatud, sest ilmsikstulek põhjustaks üldsuse pahameeletulva. Paistab, et sinekuure jagub praegu peamiselt parteilastele. Erakonnad ilmutavad oma teenekate liikmete suhtes veel piisavalt vanemlikku hoolt ega lase halbadel aegadel, näiteks pärast valimiskaotust, nälga jääda. Selleks luuakse juba võimul olles varjupaiku, kuhu oleks hiljem hea taanduda. Sinekuuride magusat lõhna võib haista nimetuste…
-
Hiljuti viitas üks tõlkijast kolleeg 3. veebruaril ajalehes Sirp ilmunud Toomas Boltowsky artiklile “Tõlkeraamatute häda ja viletsus”. Suurepärane artikkel ja tugimaterjal igale tõlkijale, kes sõjandusvaldkonnaga kokku peaks puutuma! Selline ekspert ja toimetaja oleks ilmselt iga professionaalse ja südametunnistusega tõlkija unistus! Kuigi ma ei ole seotud ühegi raamatuga, millele artiklis viidati, ajendas see kirja panema mõned aspektid tõlkimistöö tagamaadest, mida lugeja ei pruugi teada. Samas – lugeja…
-
Päristeatri kohta kehtib üldjoontes seesama, mis meie rahva, riigi ja iseseisvuse kohtagi: et põrgulikult hästi on läinud. Ja ainult paremini kehtivate olude jätkudes saabki minna. Teater on ju suutnud aina tihenevas konkurentsis inimeste tähelepanu pärast kenasti toime tulla, statistika kinnitab seda. Kui sellist edetabelit kuskil peetaks, siis tõenäoliselt oleks Eesti vaatajatundide arvestuses 1000 elaniku kohta ülemaailmses võrdluses väga kõrgel kohal. Kui ümardatult käib iga eestlane korra…
-
Sarjas “Sirbi raamat” ilmusid korraga 10. ja 11. esseekogumik, Marek Voldi “Esteetikast” ja Toomas Pauli “Kontide kasulikkus”. Millal on järge oodata?
See on väga hea sari, millel, kui just puudusi otsida, on kaks häda. Esiteks see, et viimastel kuudel pole suudetud kinni pidada ilmumise regulaarsusest. Ja teiseks on terve hulk majanduslikke ja tehnilisi takistusi, mis ei ole lasknud sel sarjal seisusekohast sära saavutada. Kõigil seni ilmutatud autoritel…
-
David Harvey,
A Brief History of Neoliberalism. Oxford University Press, 2005.
David Harvey, kes on töötanud professorina nii Oxfordis, John Hopkinsi ülikoolis kui (nüüd) New Yorgi linnaülikoolis, on püüdnud ühendada tänapäeva maailma oluliste protsesside nagu globaliseerumine ja urbaniseerumine poliitökonoomilist käsitlust kultuurimuutuste uurimise ja mõtestamisega. Tema raamat “The conditions of postmodernity” on tuntud ka Eesti nooremate intellektuaalide hulgas. Nüüd on ta leidnud, et ilmselt viimase sajandikolmandiku üks olulisemaid…
-
Ei maksa siis vist imeks panna, et sama käib ka organisatsioonide kohta: ka nemad tahavad elada ning enamasti ka kasvada. Siin pole suurt vahet ärisektori ja avaliku sektori asutuste vahel. Ettevõtete puhul peetakse kasvutungi harjumuspäraseks ja loomulikuks asjade käiguks, sellega ei üllata kedagi. Paraku on levinud praktika kujutada selle tungi taga olevaid mehhanisme ette lihtsustatult. Tavapärase kujutluse järgi on kõige taga ahned aktsionärid. Arvatakse, et aktsionärid…
-
Tatlini III Internatsionaali monumendi lihtsustatud variant 1926. aasta maiparaadil Peterburis.
Vaevalt on mõni kommunismi siunav populaarne kriitik saanud läbi ilma kohustusliku arvamuseta, et tegu on rumala utopismi ja optimismiga, mille eest on makstud liigagi kallist hinda. Hinnasse puutuv on kindlasti õige, kuid muus osas võib põhjendatult kahelda, on piisavalt kommunistliku ideoloogia esindustekste, mis seda arvamust üldse ei kinnita. Selleks et mõista otsustavalt hukka kommunistide režiim ja…
