-
“Pärand” on sõna, mis tekitab tugevaid, positiivseid tundeid. Seda pruugivad nii allkultuuride “karvased” kui auväärsed avaliku elu tegelased, seadusandjad, teadlased, planeerijad, omavalitsustegelased, kutselised projektikirjutajad. Seda võib kohata kõige mitmekesisemates seostes pärimusmuusikast pärandkoosluseni, “mesosoikumi monstrumeist Marilyn Monroe’ni, Egiptuse püramiididest Elvis Presleyni”, nagu on märkinud teenekas inimgeograaf David Lowenthal. See on sõna, mis kohustab, viitab püsiväärtustele siin muutuvas ja muidu hukas maailmas.
Kuid kas pole mõtlemapanev tõsiasi, et mitte…
-
Üldiselt on arvustus autoritaarne: arvustaja nimetab ja struktureerib ka tunnustades oma tahte ja sõnavara alusel. Ometi ei tohiks too “vägivaldsus” olla argument arvustusežanri mahakandmiseks. Hoopis kitsam on kunsti “pakend” reklaamtekstides. Ei ole ka õige kõnelda kriitika keele suletusest üksnes “vana” akadeemilise kultuuri puhul. Sama võlts ja totter, nagu näib populaarmuusika sõbrale (näiteks) eesti rahvuslikku muusikaklassikat ümbritsev tavaliselt süngemeelne ja pateetilistest ülivõrretest tulvil retoorika, võib klassikalise muusika…
-
Hasso Krull leiab ja jälgib oma raamatus “Loomise mõnu ja kiri: essee vanarahva kosmoloogiast” triksteri mütoloogilist kujundit eesti suulises rahvapärandis. Kuid oma lähenemisviisilt ja haardelt sisaldab essee palju enamat: Krull arutleb folkloorse pärimuse tähenduse üle kaasaegsele inimesele, räägib keele olemusest ja tema “väest” ennemuistsetel aegadel, loomislaulu kui niisuguse temporaalsuse vormidest, ajaloolisest mõtlemisest, labürintidest, õllekannude kosmilistest kirjemustritest ja paljust muust. Teksti suuremaid väärtusi on minu arvates Hasso…
-
rahvamuusik:
Hasso Krull kirjutab, et ta tunneb end vaeslapsena vanarahva pärimust lahti mõtestades. Sülle on kukkunud varandus, mille päritolu ta ei tunne ja mille kasutamise viisi talle ette ei öelda. Arvan, et enamik tänapäeva pärimuskultuuri viljelejaid tunneb end samuti vaeslastena. Mida rohkem ma mängin-laulan, seletan, õpetan, seda rohkem kohtan mõistatusi, mille teadjad/tundjad on teisel pool maapinda. Krull kirjutab, et meie vanarahva pärimust mõtestatakse peamiselt kahel viisil:…
-
Olin üsna esimesi kordi rahvusvahelisel järelevalvemissioonil Aserbaidžaanis, kui üks venekeelsetest tekstidest silma ja kõrva hakkav sõnakatke mind hämmastas: “Piaar!” Kõlalt sarnanes see pärsia keelest pärinevale piaalile, millest teed juuakse. Kummati on see jooginõu hoopis rohkem levinud Kesk-Aasias kui Lõuna-Kaukaasias. Siiski pidin kiirelt taipama, et “piaari” alati seirav “tšornõi” ei viita üldse mitte mustale teele, vaid hoopis kompromaadile ning selle lavastamist saatvatele mustadele tegudele. See, mida meie…
-
Või ehk saame, aga me ise ei tunnista seda? Alain Daniélou järgi on Indias traditsiooniliselt eristatud keele nelja astet: esimene neist on vaid ähmane arusaam millestki, mis on. Teine aste saabub siis, kui sellest moodustub kujutlus, mõte, idee; kolmandaks hakatakse otsima vahendeid, kuidas seda kõike sõnades väljendada. Alles neljandal astmel toimub sõnade edasiandmine teistele kas suulises või kirjalikus vormis.
Nõnda on inimesel justkui “neli keelt”. Viimast jagavad…
-
Budismi pühad raamatud 2. Teemantsuutra. Südasuutra. Ühetähesuutra. Sanskriti ja klassikalisest tiibeti keelest tõlkinud ning eessõna ja kommentaariumi kirjutanud Linnart Mäll. Lux Orientis, Tartu 2005. 205 lk.
Mu laused on selgitavad seeläbi, et see, kes minust aru saab, mõistab lõpus, et nad on mõttetud, kui ta on läbi nende – nende peale – nende kohale välja roninud. (Ta peab nii-öelda minema viskama redeli, kui ta on sellest üles…
-
Priit Kelder, Neokonfutsianistliku filosoofia peamiste kosmoloogiliste ja ontoloogiliste kategooriate ajalooline analüüs. Akadeemia Nord, Tallinn 2005. 198 lk.
Kui Sirp tegi mulle ettepaneku Priit Kelderi raamatut arvustada, jäin pikemalt mõtlemata nõusse, kuigi polnud seda siis veel lugenud. Autori nimi ei olnud mulle võõras. Olin varem siin-seal Priit Kelderi hiina kultuuri tutvustavaid artikleid ja Interneti-kommentaare ikka tähele pannud. Jäin mõtlema omamoodi kurioosse tõiga üle, et kuigi Eesti on tilluke…
-
Toomas Paul, Kontide kasulikkus. “Sirbi raamat”, nr 11. 184 lk.
Toomas Paulist kirjutades tahaks loomulikult kirjutada sama arukalt ja tasakaalukalt nagu temagi, mis tähendab, et neil tekstidel on omamoodi õilistav toime. Ja võib-olla peaks selle sedastusega piirdumagi, kuna neis kirjatöödes avanevast paljususest on raske lühikeses artiklis ülevaadet anda. Või mainima üksnes, et kui Toomas Pauli nimi lüüa Google’i otsingumootorisse, saab esimeseks vasteks eestikeelse Vikipeedia lehekülje, kust leiame…
-
Masing on oma kirjutistes meile lahti mõtestanud kolme maailmareligiooni (taoism, budism, kristlus) põhiideed, samuti on ta kirjutanud “Eesti usundi” ning uurimuse “Keelest ja meelest” jm. Eduard Tennmann on andnud maailma usundeist lühiülevaate, mida Masing hindas kui esimest eesti nurga alt nähtud teost, siis veel religioonipsühholoogiast, müstikutest ning raamatukesed lastele usuõpetustundideks. Me kardame nagu tuld sõna “usuõpetus”, kuid pole ühtegi inimest, kes millessegi ei usuks. Praegu usutakse…
