-
Ühtekokku ilmus sel ajavahemikul 61 Mana, neist Rootsis (esialgu Visbys, hiljem Göteborgis) esimesed 25 ja aastast 1965 järgmised 36 Ameerika Ühendriikides. Numbrite maht erines, varieerudes 64 ja 136 lehekülje vahel, kokku üle 6500 suurekaustalise lehekülje. Trükiarv kõikus Rootsis 600 ja 800 vahel, Ameerikas oli tiraaž 800–1400. Need on Mana ajalised, geograafilised ja kvantitatiivsed koordinaadid.
Mana ilmumise mõtte algatasid Uppsala ülikooli tudengid Ivo Iliste ja Alur Reinans, kellega…
-
Ma ei tunne ühtki praegu elus olevat eestlast, kes oleks isiklikult mõisatallis vitsu saanud. Mõne üksiku kauged esivanemad ehk küll, aga tõenäoliselt kaugeltki mitte kõigi, sest ihunuhtlus ei ole saanud olla ajaloo ühelgi järgul üldine ja igapäevane osa ühegi ühiskonna elust. Tegu oli ju siiski karistusega ja nagu eestlased peaksid suhteliselt värskestki ajalookogemusest mäletama, püsib valdav osa ühiskonnaliikmeist kuulekana ka võõra võimu rumalatele või lausa kahjulikele…
-
Venemaa poliitilised ning majanduslikud huvid, ambitsioonid ja suutlikkus on valdkond, kus Eesti analüütikute arvamused silmapaistvalt lahknevad. Diametraalsed erinevused, kui need on samal ajal kivinenud, ei tooda paraku ei debatti ega lisateadmist. Venemaa ise on vaatlusobjektina samuti pidevas teisenemises ja nii saavad analüütikud elada oma arvamusega just selles ajastus kuhu nad teadlikult või suutmatusest uusi mõtteviise omandada kinni on jäänud. On neid, kes elavad külma sõja bipolaarses…
-
Groningeni linnaplaneerija Rob van Gemert tõi näiteid, kuidas on võimalik omavalitsuses kasutada head arhitektuuri linna konkurentsivõime tõstmiseks ja seda nii, et rahvas aktsepteeriks uut vanas keskkonnas. Selles oli mõtlemisainest muinsuskaitse ja moodsa arhitektuuri omavahelise suhte vallast. Muinsuskaitset puudutas ka Andres Alver oma ettekandes, kus ta rääkis idee vajalikkusest linnaruumi loomisel ja analüüsis olukorda, kuidas hea arhitektuur tekkida saaks ja kes on tänases Eestis võtmemängijad. Ettevõtjate hääli…
-
Kaks aastat oli ta astunud iseseisva Eesti Vabariigi armee jalavarjudes, neli aastat vene kirsades.
Nüüd tuli ta koju suurest sõjast, milles eri pooltel eri mundreid kandnud eesti meeste missioonist ja osalusetähendusest vaidlused tänase päevani välja kestavad.
Juhan Peegel tuli Punaarmee Eesti laskurkorpusest, olles omal nahal ja täies mahus kätte saanud territoriaalkorpuse rängad tuleristsed, tööpataljonide näljutamise ning surmasuhu sundimised Velikije Luki lahinguis jõulukuus 1942.
Kui ta Saaremaalt kroonusse kutsuti, elas…
-
Juhan Peegli tööelu seisis neljal vaalal. Missioonitunne eelkõige. Missioonitunne ka siis, kui ta lihtsalt naljatas. Missioon on kõrgelennuline mõiste, kuid Juhan Peeglit iseloomustas just see aatelisus kõiges. Aated ei lubanud tal jagada töid- ja tegemisi esma- ja teisejärgulisteks. Kui idee oli ohus, tegi ta n-ö mooramaa mehe tööd. Ajakirjanduse õpikut polnud, ta kirjutas selle. Ta võttis selleks aja. Ta ei rääkinud kunagi kõlavate sõnadega. Ta tundis…
-
Läks hoopis teisiti. Mitte keegi meist, 60. alguse värsketest tudengitest, polnud veel kunagi avalikul esinemisel kuulnud nii inimlikku, nukrat ja samas humoorikat „sõjalugu”. Olime vapustatud. Olime vaimustuses. Sestpeale oli Juhan Peeglil meie maailmas eriline koht. Oli teadmine, et kaugeltki kõik polnud propagandast, hirmust, karjäärihimust, lootusetusest rikutud. Mõned julgesid jääda iseendaks, soojus ja inimlikkus murdis tee läbi kalkuse ja pealiskaudsuse. Juhan Peegel oli nende inimeste seas suurimaid,…
-
See polnud kunagi nõudlik küsimus, sest Juhan Peegel ei nõudnud kunagi kelleltki midagi. See oli elujaatav ja kutsuv küsimus, sest Juhan Peegel teadis, et lihtsad asjad on tihtipeale need tähtsad ja head asjad, need on vaja vaid üles leida, neid on vaja märgata ja meelde tuletada. Ta küsis alati muhedalt ja malbelt ning sa ei pruukinud küsimusele isegi vastata, aga kõik läks ikkagi paremaks.
Nüüd tuleb meil…
-
Eesti autori ilukirjandusteose osas kandideerivad Ene Mihkelsoni „Katkuhaud”, Kerttu Rakke „Küpsiseparadiis”, Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu”, Tarmo Tedre „Onanistid”, Kristiina Ehini „Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine”, Mehis Heinsaare „Rändaja õnn”, Mats Traadi „Sarviku armastus”, Jaak Leeri „Savumees Einaril on kogu aeg buss katki”, Jaan Kaplinski „Seesama jõgi” ning Tiina Laanemi „Väikesed vanamehed”.
Luulekogu osas kandideerivad: „Kaardipakk KAKS”, „Must lagi”, Merca „Narrivile”, Arvi Siia „Neoon kangialuste kohal”, Indrek Hirve…
-
Paar näidet probleemide kohta, mis pingerea koostamisel kohe ette tulevad. Oletagem, et rikka New Yorgi linnapeale kargab pähe põlistada end ajalukku ning linna maailmakaardile Brooklyni silla kõrvale sama vägeva maastikumärgi rajamisega. Ta kuulutab välja rahvusvahelise (loomulikult suunatud pakkumisega) arhitektuurivõistluse, millele saab kutse ka mõni eesti arhitekt, kes lõpptulemusena jätab selja taha kuulsa Santiago Calatrava enda. Pole tähtis, kas arhitektiga lepinguni jõutakse, kas sild ehitatakse või mitte.…
