-
Reet Varblane: Kunstiakadeemia skulptuuriõppejõudude ja -tudengite algatatud Vabadussõja monumendi võistluse võidutöö vastase üleskutse puhul on lihtne öelda, et see on hiljaks jäänud, et see rong on ammu läinud. Kuigi spetsialistid, professionaalid, kunstnikud, kunstiteadlased, arhitektid on öelnud õige mitmes kontekstis oma eitava seisukoha välja. Samas tõesti, tuleb tunnistada, et oma reaktsiooni, kui kuulsin, et just see kavand osutus võidutööks, võiksin võrrelda jaanalinnu reaktsiooniga, kes ebameeldiva asja puhul…
-
Tööseadus ja klassiviha
Aga sellega meie tubli peaminister ei piirdu. Samas artiklis ütleb see ühe teise suusataja nimekaim, et senine töölepingu seadus on kantud klassivihast (sic!), kuna töötajatele on tagatud koondamishüvitised. Niisiis igasugused töötajate kaitse- ja sotsiaalhüvitistega seotud mehhanismid ei ole senises seaduses mingil muul eesmärgil kui vaese õnnetu kapitalisti kiusamiseks ja väljendavad lihtsalt töötajate vahkviha tööandjate vastu. Aga õnneks tuleb uus seadus ja pühib vihameele ning…
-
Peatage ohjeldamatu ajakirjanik!
-
Viimase nädala jooksul käivitati kolm suuremat allkirjade kogumist. Eesti Arhitektide Liit asus koguma allkirju Vabadussõja võidu samba, roheliste erakond tuumajaama ning kaks ajalehte riigikogu vastu. Lihtne on need kõik ühte patta panna, kuid näilise sarnasuse taga on mitu põhimõttelist erinevust. Kes ja millisel eesmärgil? Kõik teevad poliitikat, kuid üks on mittetulundusühing, teine erakond ja kolmas äriühing.
On üsna mõistlik, kui erialaühing, tulule mõtlemata, avaldab arvamust ja küsib…
-
Algul, kui poliitikuid veel polnud, vedas arengut ajakirjandus. Paljud poliitikud kasvasidki ajakirjandusest välja. Vabaduse tulles mõtles ajakirjandus rohkem oma missioonile kui kasumile. Samas tulid lavale uued väljaanded, üldpilt oli rikkalik ja hariv. Seejärel lõi ajakirjandus kolletama, süvaanalüüsid asendusid pinnapealse ärapanemisega. Tajudes oma mõju ja sedagi, et ta õieti millegi eest ei vastuta, läks ajakirjandus tihti üle piiri. Faktitäpsus ja oskus teemasid tähtsuse järjekorda seada pole juba…
-
Nõukogude perioodi ajaloo uurimine hakkab Eestis tasapisi omandama tõsisema ajaloouuringute piirjooni. Oluline samm, mille kogumiku „Eesti NSV aastatel 1940–1953” autorid astuvad, on stalinismi ajajärgu (1940–1953) käsitlemine selgelt eristatava perioodina Eesti ajaloos. See annab võimaluse hakata nõukogude ajastule lähenema mõnevõrra vähem emotsionaalselt ning ajaloouurimise seisukohalt produktiivsemalt. Nõukogude aeg hakkab järk-järgult kaotama halli udukogu olemust ning piirjooni hakkavad võtma konkreetsetele ajajärkudele iseloomulikud ilmingud Eestis, NSV Liidus ja Euroopas,…
-
„Peig ja peiupoiss olid viimasel vankril. . . . Tee peal tehti kõiksugu takistusi: veeretati kive teele, tehti aedu jne. Inimesed valvasid teel ja kui hobused takistustest üle ei saanud, tuldi ja aidati. Selle eest andis eeskäibija kannust õlut. Eriti suured raskused olid pruudi väravas. Värav hoiti kinni ja püüti hobuseid kõiksugu võtetega väravast eemale juhtida või tagasi kohutada. Lasti tuhasuurtükki: tuhk pandi rattarummu sisse ja laia lauaga löödi…
-
Kindlasti leidub äsja kirjeldatud stereotüüpidele ikka ja jälle mitmeid elulisi kinnitusi. Kuid samas tuleb mainida, et tegelikkus pakub õnneks palju värvilisemat paletti. Üha rohkem tekib siinmailgi dünaamiliselt tegutsevaid, iseolemise tahtega muuseume, seoses Eesti Vabariigi aastapäevaga meenub kas või ajaloomuuseum. Muuseumi kui aktiivset ja ajatundlikku ruumi esindab teiste hulgas viimastel aastatel kenasti ka näiteks Anton Hansen Tammsaare kortermuuseum Koidula tänavas. Värske elu on sellesse kohta sisse puhunud…
-
Seda sõnumit ilmestas hästi ka kõne adressaadi keskendamine „Sulle”, lihtsale inimesele ja „heale sõbrale”, keda anekdootlikult kehastas kontserdi etteastete vahel Guido Kangur oma muheda huumoriga. Meie, lihtsate inimeste ja heade sõprade ühisus ei vastandunud mitte niivõrd poliitilisele establishment’ile saalis, kuivõrd klišeelikule formalismile ja sallimatule põmmpäisusele, mida leiab ühiskonna kõikidest kihtidest. Isegi Guido Kanguri üsna stereotüüpset maamehe karikatuuri iseloomustas ebatavaline (ja ebarealistlik?) avatus ideedele ja dogmaatilisuse puudumine.…
-
Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad,
kui mina ei saa – seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk
ESTONIA.
President kutsus meid kõiki, sama sõbralikus, semulikus toonis kui Alvergi, seda üleskutset järgima. Ja andis mõista, et uurida peatükki ESTONIA tähendab mõista üht väikest perekonnalugu, mis on pidevas muutumises – see on nende nägu, kes seda parajasti kirjutavad. Järgmise kümne aasta jooksul on sulg kolmekümneaastaste käes. Kes nad on?…
