-
-
Loojumas päev
Äkki nime
Nii tuttavat näen
Oo, kes se on
Kui kümmekond aastat tagasi Internet igamehe-asjaks sai ning tekkisid ajalehtede võrguväljaanded, olid need päris naljakad – nagu siis üldse kõik. Õigemini – siis oli kõik tõsine, kuid tagantjärele tundub see naljakas. Ajalehed olid tõsised, isegi meelelahutuslik ajakirjandus oli tõsine, lihtsalt kõike tehtigi tõsiselt. Tõsiselt, ajakirjanduslikult tehtud ajakirjandus peegeldus Internetti adekvaatselt ja ausalt. Internet pidi saama kohaks, kuhu kogu maailma…
-
Ivar Raigi raamatut peaks ilmselt arvustama euroskeptik, sest see raamat sisaldab oma näilisele õpikulikkusele vaatamata just seda aspekti. Mina olen pigem europragmaatik ja sestap ehk mitte õige arvustaja. Paiguti meenutab raamat mulle rongist maha jäänute vestlust jaama perroonil, kus jutt käib selle üle, kui hea või halb see äraläinud rong ikkagi oli – et kas see koosnes eraldi vagunitest või oli see üksainus pikk rong või…
-
Selle veendumuse üheks levinumaks tuletiseks on tees, et tõeline vaim on vaid see, mis mässab. Mässul on kaks liiki: mäss võimu vastu ja mäss enamuse vastu. Tsiteerides Jüri Talvetit: „Just mäss karjavaimu vastu tähendabki tõelist vaimu. Ühe rahva vaimu parimad vormijad on ajaloos just olnud vaba- ja teisitimõtlejad”. Tõsi, nimetatud kaks mässuliiki on lähisugulased, mõlemal juhul astub üllas võim välja alatu jõu (ülekaalu, võimu) vastu.
Väljaütlemisi, mis…
-
See väide annab Maret Maripuu puu taha läinud afäärile hoopis teistsuguse värvingu. Niisiis, tuleb välja, et see seaduseelnõu ei tulene mitte majanduslikust paratamatusest ega ka ebamäärasest vajadusest kellegagi konkureerida, nagu väideti, vaid väljendab hoopis teatud poliitilist meelsust. „No nüüd me siis räägime!”, võiks parafraseerida ühte tuntud näitlejat. Järelikult võib öelda, et teistsuguse poliitilise tahte korral saaks ka teisiti.
Tööseadus ja klassiviha
Aga sellega meie tubli peaminister ei piirdu.…
-
Kus? Toimetuse uus aadress on Tallinnas Voorimehe 9, kultuuriajakirjade sõbrale tuttav koht, sest samas majakompleksis tehakse juba ammu näiteks Vikerkaart ja TeMuKit.
Miks, sellele on mitu seletust. Neile, kes Sirpi ei loe, kuid seda andunumalt kritiseerivad, kõlbab seletuseks ehk toimetuse soov olla võimule lähemal, otse Toompea külje all. Mine tea, äkki saab siis järgmiseks juba ka mäe otsa. Neile, kes on valvsad maksumaksja raha otstarbeka kasutamise küsimustes,…
-
Indeks teatavasti koosneb kolmest komponendist (SKT, haridus ja eluiga), millest hariduse oma sünnib kahest (kirjaoskuse tase ja osaluse määr). Indeksi väärtused paigutuvad 0 ja 1 vahele, seega on Eesti tulemus 0,86 laele väga palju lähemal kui põrandale. Tõepoolest, Eesti koht pingereas on viimastel aastatel järjest langenud: aastatel kohad 2003–2007 on olnud vastavalt 41., 36., 38., 40. ja 44. Siit võib ekslikult välja lugeda, justkui oleks Eesti…
-
Tõrge lugejakommentaaride modereerimisel on ärilist laadi: hirm vähenevate klikkide pärast, millele järgneb ajalehetöötaja vaimusilmas reklaamiandja kabuhirmus põgenemine, pankrot ja vaesumine. Aga kui ei ole nii? Kui Eesti ühiskond on küps selleks, et klikkide suure arvu taha vaadata? On ju iseenesest võimalik, et reklaamiandja usub oma sihtgrupi välja valitud väljaande kvaliteeti. Võiks eeldada, et ilma meelelahutusliku kastmeta loetakse ajalehte süvenenumalt ja seda teevad ka need, kes ei…
-
Moodsa ajakirjanduse kasuks on öelda nii mõndagi.
Esitades meile harimatute arvamusi, hoiab see
meid ühenduses ühiskonna võhiklikkusega.
Oscar Wilde
Viimasel ajal on Eestis avalikkuse kõrgendatud tähelepanu alla tõusnud (trüki)ajakirjanduse sotsiaalne roll ja vastutus, tema võimupiirid, liigne meelelahutuslikkus ning väidetav manipuleerimine lugeja madalate tungidega. Peaaegu kõigis sõnavõttudes on tõstatatud kaks üksteisega otseselt põimunud probleemi: Eesti trükimeedia kestev kollastumine päevalehtede näitel ning nendesamade päevalehtede netifoorumites laiutav inimväärikust alandav sõim, mis…
-
Kõiki neid vaidlusi ühendab kolm joont. Esiteks, need on teravad konfliktid kahe poole vahel. Teiseks, need meenutavad pigem kaklust kui vaidlust. Ja kolmandaks, kõik need näitavad ühte: eesti avaliku elu retooriline kultuur on NULL.
Kuigi aastate jooksul on ilmunud karjakaupa kõnepidamise, tekstitegemise jms õpperaamatuid, mis ka maha on müüdud, pole suurem osa ostjaid neid pärast kojutoomist ilmselt kordagi avanud. Eesti parlamendipoliitikute retoorilisest tasemest (kui üksikud erandid…
