-
Tõepoolest, ei olegi tasuta, nagu paljud arvavad! On hoopis õppemaksuta. Aga mis see on? Kas õppemaksu alla käivad ka õpikud, töövihikud, sõit kooli, värvid ja pliiatsid? Või on võimalik, et sõna „õppemaksuta” tähendab õigust siseneda kooli ruumesse ilma raha maksmata? Lõive ja arveid tuleb aga tasuda selle eest, et õpetajal oleks palk, koolipõrand puhas, paber ja seep kemmerguis, et ventilaator töötaks, et valgustid valgustaksid, et aknad…
-
Taas on käes sügiskuud, kuid mitte kõik pole neis päris uus. Kohalikus meediasektoris on näiteks taas rünnakule asunud Schibsted. Ühest või teisest torust, erinevate brändide alt, antakse piisava regulaarsusega tuld rahvusringhäälingu ja tema eri laadi ettevõtmiste pihta. Neist tuleb aru saada: kuigi reklaami osas otseselt ei konkureerita, siis puhtalt ERRi olemasolu, asjaolu, et vaatajad, kuulajad, lugejad, klikkijad liiguvad potentsiaalselt mujale, on erameediale paratamatu äririsk. Seda laadi…
-
Ta toetub universaalsetele eetikaprintsiipidele, hierarhiseerides ja modifitseerides neid omamoodi. Ta ühendab sama rahvuse üksikinimeste ja ühiskonnarühmade ühised printsiibid. Muidugi on igal inimesel eetikatõdesid, mis ei klapi rahvuslikega kokku. Kindlasti võib mõni printsiip, mida rahvus x omaks peab, olla oluline ka rahvusele y. Aga see ei tühista rahvuse eetikat. Mis on eesti eetika?
Eetika küsib alati: mis on keskne väärtuse kandja, kas tegu või teo tagajärjed? Eesti…
-
a.
Elame maailmas, mille kohta Artur Alliksaar on tabavalt kirjutanud, et keegi ei leia endale siin „väärilist valgust” ega „kohast kannatust”. See on „lahendamatute luhtumiste maailm, paratamatute lahtumiste maailm”. Inimesel on siin lihtne eksisteerida (tasuta antud elu vohab otsekui nakkushaigus nii indiviidis kui liigis), ent raske õnnelik olla. Iseäranis pikema aja vältel. Küsimus, kuidas elada, kuhu püüelda ning mida väärtuseks pidada, jääb ilmselt igavesti värskeks ja aktuaalseks…
-
Sellele katkendile, milles poeg pöördub ahjul lesiva isa poole, lisas esineja oma kommentaari: „Olustik jätvat õige jõhkra mulje, kuid erilisi moonutusi sellegipoolest polevat”. Väitele järgnes põhjendus: „Mõni aeg tagasi töötasin Tuula lähedal; inimesed olid seal just sellised, nagu Tšehhov on neid oma jutus kujutanud”.
Seda kuulates meenus mulle kõigepealt üldine juhis, mida kirjanik oli kogu elu jooksul järgida püüdnud: inimesed muutuvad paremaks alles siis, kui neid kujutada…
-
ja käsikiri Ilmar Raag. Operaator Mait Mäekivi, heliloojad Jimi Tenor ja Rainer Jancis, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümid Anu Lensment, heli Olga Bernadt, Horret Kuus, monteerija Joona Louhivouri. Osades Rasmus Kaljujärv, Hele Kõre, Tambet Tuisk, Margus Prangel, Märt Avandi, Marilyn Jurman, Lembit Ulfsak jt. Produtsendid Riina Sildos, Aleksi Bardy, Amrion Productions ja Helsinki-filmi OY, 94 min. Esilinastus Karlovy Vary filmifestivalil 2008. aasta suvel.
Mida peab tegema lahtise peaga…
-
Egoism ja ahnus tulevad uuringu järgi loodusest endast ning edasipürgimise materialiseerumine ei rebi veel vaimu pjedestaalilt. Rebib agressiivne rumalus, mida see sünnitab. Aga loodusjõu tundmine on jõud, mis aitab alla neelata solvangud ning keskenduda teemale endale. Kultuuriraha kaitsjate ründelahingute vastas on miraažid. Ilmselt peab tegu peale huvide olema riigi ja poliitika toimimise mittemõistmisega. Pean tunnistama, et neist asjust arvan ma ise üht-teist teadvat, seevastu kultuuri rahastamise…
-
Suured arhitektuurilised rajatised püsivad enamjaolt kauem kui neid püstitanud inimesed, ja mida pikem on ehitiste ajalugu, seda vähem soovitakse neid vaadelda ainuüksi füüsiliste objektidena. Nii on kunagi sajandeid tagasi ehitatud palleedest, templitest ja väljakutest tänaseks saanud tuntud kaubamärgid, mis tähistavad terveid riike ja ajastuid ning määravad turismitööstuse olulisemaid sihtpunkte. Väärikamate ja võimsamate rajatiste nime kasutatakse tihti märksõnana, et viidata konkreetsetele ühiskondlikele ja kultuurilistele nähtustele, ning arvukad…
-
Mõeldes üksildasele lapsele, kelle silmade läbi paistab maailm igavesti otsekui esmakordselt ning kes läbi hämmastuse ja hirmu püüab leida vastuseid vastuseta küsimustele, kipub ülevusest ilma jääma ka müüt täiskasvanust ja tema küpsusest. Sest pole ju saladus, et vähemasti üks aspekt – kuigi õnneks mitte ainus – täiskasvanuks saamise loos on alati ka pikaldane, aja kulgedes üha valutumalt kulgev nüristumine ja unustamine, kaine kohanemine ja virtuoosne vältimistehnika.…
-
Sellest, et globaliseerumisidee ei taba enam ajastu vaimu või on üleilmastumisajajärk isegi lootusetult möödas, kirjutatakse viimasel paaril aastal juba ka analüüsivas peavoolumeedias. Näiteks UCLA ülikooli õppejõud ja 35 miljoni lugejaga ajakirja New Political Quarterly peatoimetaja Nathan Gardels väidab, et oleme sisenenud postglobaliseerumisfaasi, mida ei iseloomusta niivõrd vanade erinevuste pehmenemine kui uute ilmnemine. Suuresti sõltub vastus siiski sellest, mida üleilmastumise all mõista.
Mis see globaliseerumine on ja kes…
