-
Siit edasi tahan pisut arutleda igivanal teemal, et mis see „akadeemiline” siis ikka on. Ei mäleta, kus on ära toodud selline võrdus: akadeemiline = tõepärane. See kõlab tõepäraselt, kuigi lihtsam on arutleda teemal, et mis ei ole akadeemiline. Kindlasti ei ole akadeemiline totaalne segadus kavalehel. Kava esilehel on ära toodud Baltic Baroque’i sellel kontserdil esinejad. Võib ju arvata, et esimesena toodud Grigori Maltizov (flööt) ongi ansambli asutaja…
-
Kuigi vorm pole sisule veel järele jõudnud, publik oli endiselt akadeemiapõhine ja konverentsil ka suhteliselt napp, on midagi olulist korda saadetud. On olemas baas edasiseks kasvuks ja laienemiseks. Mitte et eesti kultuuripildis veel üht üldkülastatavat festivali ilmtingimata vaja oleks. On ju tegijate prioriteet ikkagi eelkõige oma tudengite elu huvitavamaks teha. Aga siin on potentsiaali teha oma üliõpilastega midagi sellist, mis ka laiemalt korda läheb.
Konverentsimõte oli hiilgav.…
-
Umbes nõnda see lugu igatahes oli, sest ega ma seda juttu täpselt ka ei mäleta. Kuid mõte on igatahes selge: inimese soov kuulata just sellist muusikat, mida süda ihkab, on igiammune. Ja kui ei saavutata seda loomulikul viisil, siis ehk vägisi ikka. Muudaks muusikat geneetiliselt ja süda oleks rahul.
Haned rivis mõistatus
On sügis ja kui seda muidu ei taipa, siis piisab pärastlõunal minna õue, tõsta nina vastu…
-
Juba esimestest oopustest peale kannavad tema teosed erksa maailmataju pitserit, püüdu uute kõlamaailmade (eeskujuks impressionistid, Skrjabin) ning eheda, loodusemüstikast ja maagiastki tulvil rahvalaulu poole. Suur meloodiaanne, muusikaliste mõtteleidude tohutu, lausa geniaalne rikkus ja värviküllus, haruldane võime justkui meelevaldsete harmooniliste järgnevuste kaudu süvitsi meeleoludesse sisse minna – see on Mart Saar. Ta oskas targalt ja tundlikult leida uusi, väga isikupäraseid teid nii harmoonias, vormis kui tunnetuslaadis.
Heliplaat, mis…
-
Kui aga ühes filmis räägivad sellised muusika suurkujud nagu Kremer, Simon Rattle ja Sofia Gubaidulina, on veelgi pärleid oodata. Ja lisaks paljudele kenadele, kuigi triviaalsetele tõdemustele kõlab järgmine avastuslikult mõjuv lause Gubaidulina suust: “Pole juhuslik, et Gidon läheb nii sügavuti Bachi muusikasse. Bach on muusikamaailma keskne kuju oma intellektuaalse potentsiaali ja intuitiivse võimsuse stiihilise vooluga.” Ja just seda stiihilist voolu on Kremeri Bachi-käsitluses kõige rohkem.
Kui tehakse…
-
Arvestades Rudini päritolumaad, ei pannudki eriti imestama, et kontserdi kava oli kokku pandud vene, täpsemalt siiski slaavi heliloojate muusikast, kus hästi tuntud autorite (Šostakovitš, Tšaikovski, Stravinski, Silvestrov) kõrval üllatusmomendina ka üks tundmatu komponist (Michael Wielhorsky). Tšellistina astus Rudin publiku ette vaid ühe teosega (seesama Wielhorsky), dirigendina võiks teda aga iseloomustada kui liigse retoorikata ja üsna vaoshoitud natuuri. Muuseas, sama mulje jättis ka tema õpetaja Kitajenko (keda…
-
Mederi saal näeb väga hea välja ja seal seisab Steinway kontsertklaver. Paarsada külastajat mahutav saal on poolitatud kolmele sambale toetuva nelja võlviga, milline asjaolu saab otsustavaks vahekorrale “lava ja kuulajad”. Tänu sammastele ei saa see vahekord toimida piki saali, vaid on ainuvõimalik sel moel, et kuulajad vaatavad lavale, mis asub ristküliku pikemal küljel, ja toolid on paigutatud poolkaares. Hästi tuttav neile, kes mäletavad veel Mustapeade maja…
-
Vähemalt ühe Gubaidulina teose esitusel Eestis olen ma ka ise osalenud ja selleks oli 1980ndate lõpus siis veel ametlikult Partiitaks nimetatu, aga esitajatele vähemalt teada tõelise nime all “Seitse sõna ristil” bajaanile, tšellole ja keelpilliorkestrile. Teos sai suure eduga ette kantud koos Nikolai Kravtsovi (bajaan, Venemaa) ja Eesti Raadio Kammerorkestriga Paul Mäe juhatusel Kadrina ning Tallinna Niguliste kirikus. Jääb ainult küsida, miks seda suurepärast teost pole…
-
Lisapalaks kõlasid küll just saksa baroki, Glucki ja Telemanni lühipalad, aga needki olid pigem lustakad virtuooslood. Tüüpilised lisapalad – Glucki balletist pizzicato-tants ja Telemanni süidist “Don Quijote” kiire osa Allegro, mis näitasid orkestri tehnilist võimekust ja lõid efekti pea olematusse pianissimo’sse hajuva lõpuga. Ent isegi siin prevaleerisid teravad ja löövad algused.
14-liikmelises orkestris mängisid lisaks keelpillidele ka theorb ja klavessiin. Mängiti püstiasendis, iga liikme solistliku intensiivsuse ja…
-
ERSO peadirigendi maestro Nikolai Aleksejevi kohta on päris täpselt öeldud, et ta on traditsioonidele toetuv aristokraat. Eelmise hooaja avakontserdi kohta võib tõepoolest nii öelda. Tuletame meelde, et siis oli avateoseks traditsiooniline Heino Elleri “Koit” ja Rahmaninovi I klaverikontserdile järgnes Šostakovitši VI sümfoonia. Võib ju öelda, et see oli traditsiooniliselt aristokraatlik sümfoonilise hooaja avalöök.
Tänavune programm oli ootamatult palju kaldu klaverisse: Rahmaninovi II kontsert ja Raveli Klaverikontsert vasakule…
