-
Eriline oli, et see, mida tavaolukorras plussiks pidada ei saa – et see pöördus meie kasuks. Tallinna Filharmoonikud on ju puhkpillide osas projektorkester. Aga just rutiini puudumine tõi kaasa tugeva kontsentratsiooni ja kõrgendatud valmisoleku. Ja kontsertidel kulmineerus see eriliseks loomingulisuseks ning värskuseks, mida ka üks Kölni muusikakriitik oma arvustuses esile tõstis. Kontsertidel oli nii erilisi hetki, mida igapäevatöös ei saavuta.
Ent nende Euroopa tippsaalide tõelises kunstilises õhkkonnas…
-
Loomulikult on neil noortel, kuhu pürgida – staatus, mida omab naisviiuldajate kuninganna Anne-Sophie Mutter, on tõeliselt ihaldatav nagu ka tema kontserdihonorar (umbes 1 miljon krooni). Nende noorte selja taga on terve rida andekaid viiuldajaid, kes on juba mõne kontserdiagentuuriga seotud. Samuti neid, kes selleks alles võimalusi otsivad. Aga kindel on see, et ilma Joeske van Walsumi agentuuri toetuse ja Eri Klasi noori soosiva suhtumiseta me vaevalt…
-
1850. aastaks oli Giuseppe Verdi loonud ooperi „Nabucco”, mis tegi temast itaalia rahvuskangelase: lavadel mängiti edukalt tema oopereid „Ernani”, „Macbeth”, „Korsaar”, „Luisa Miller” ja „Stiffelio”. Talle tehti pakkumisi kirjutada ooper suure Shakespeare’i tragöödiate „Kuningas Lear”, „Torm” ja „Hamlet” ainetel. Verdi tunnistab ise libretist Francesco Maria Piavele: „Mis puudutab žanrit, siis see võib olla grandioosne, kirglik, fantastiline – see kõik pole minu jaoks oluline, peaasi et libreto…
-
Need mõtted mõlkusid peas, kui suundusin ülalnimetatud interpreetide kontserdile „Akadeemilise kammermuusika” sarjas pealkirjaga „Napoli laulud”. Eesti ooperilavade ühel säravamal baritonil (annotatsioonist) peab olema käepärast võtta korralik Napoli laulude kava (13 laulu), kuna algselt välja kuulutatud Oliver Kuusiku ja Aare-Paul Lattiku kontsert muutus Saali-Paemurru omaks üsna viimasel hetkel.
Teades Aare Saali (bariton) Itaalia tausta – maestrod Gino Bechi (1913–1993) ja Rolando Panerai (1924) –, ei ole siin midagi,…
-
Elts oli orkestri kompaktsema kõla huvides ümber tõstnud: tšello ja II viiulirühma kohad vahetanud. Samas ei saanud aga tunda vähendatud orkestrikoosseisu ansamblitunnetust ega rõõmu Viini klassika stiilsest esitusest, sest kogu aeg oli Napoleon ratsapiitsaga taga ajamas. Tempod olid orkestri võimete piiril balansseerides juba sedavõrd kiired, et sisse tulid ka teatud loksukohad ning nii mõnedki puhkpillisoolode noodid lendasid sõna otseses mõttes aia taha. Aga eks omamoodi õppetund…
-
Kui nimetada Holliest USAs alahinnatuks, võib see tunduda üllatav neile, kes on hiljuti läbi astunud sealsetest plaadikauplustest ja näinud Holliesi loomingust koostatud mahukaid CD-antoloogiaid. Kindlasti võis tollal üheks määravaks põhjuseks olla Holliest USAs esindanud plaadifirma Imperials juhtkond, kes suhtus ansamblisse äärmiselt leigelt. Kannatajaks pooleks osutus loomulikult The Hollies, kellele suur turg jäi suletuks.
Kuigi Manchesterist pärit The Hollies plaadistas aastatel 1963–1970 tervelt 17 Briti TOP 10sse jõudnud…
-
Reekviemi pikkus tingib tänapäeval asjaolu, et see on sageli kontserdiprogrammis õhtu jooksul ainus teos. Nii oli ka sel kontserdil. Kahtlemata nõuab tõsise sisuga suurvorm kuulajalt ka suurt kontsentratsiooni ja kaasamõtlemise võimet. Õnneks pole need omadused inimestes pealetungiva meelelahutusmaailma võidukäigule vaatamata veel lõplikult kadunud. Seda kinnitas tõsiasi, et Kaarli kirik oli rahvast pilgeni täis.
Pikk ja tõsine teos osutub sisusse süvenedes väga pingeliseks ja haaravaks. Kõige hämmastavam on…
-
Peab ühtaegu märkima, et Eesperel tundub olevat instrumentaalkontsertide loomiseks mingi eriline kalduvus või eelsoodumus – tema partituuride portfellis on neid praeguseks kokku seitse. Ning veel peab nentima, et kõnealusel plaadil Tallinna Kammerorkestrit dirigeeriva Risto Joostiga seovad heliloojat aastatepikkused sidemed – plaadibukleti andmetel aastast 2003, mil Joost juhatas Eespere Teist flöödikontserti Eesti muusika päevadel.
Mis puutub plaadibukletisse, siis selle on hästi põhjalikult koostanud Evi Arujärv ning temalt pärineb…
-
Tundub, et ei tohi hoogu peatada, seisma jääda, muidu selguks mu tegemiste meeletu tempo. Lihtsalt tuleb jätkata – sealt tulebki energia ning säilivad suutlikkus ja vaim. Hooaeg on alanud tõesti hea pingega: septembri algul debüüt Venemaa Rahvusfilharmoonia (Vladimir Spivakovi asutatud fantastiliste keelpillidega!) orkestri ees Moskvas Jevgeni Svetlanovi mälestuseks, kus erilise vastuvõtu leidsid Gustav Holsti „Planeedid”. Õhtu lõppedes seisis publik saalis püsti ning mul tuli kolmel korral…
-
Ooper kolmes dimensioonis
„Boriss Godunov” kuulub vene ooperimuusika ehedamate teoste hulka. Helikonis näeb seda ooperit Dmitri Šostakovitši redaktsioonis.
Arbatil asuvas väikeses saalis on Bertman monumentaalse teosega taas imet teinud. Sama kehtib tema Bolšaja Nikitskajal etendatud lavastuste kohta. Väikesel laval on loodud kolmemõõtmeline dimensioon. Tänu kümmekonnast astmest koosnevale trepimoodustisele, mida mööda liigub üles-alla ja alt üles ka Venemaa isevalitseja troon, mis detailina mängib ooperi tegevuses olulist rolli, on lisaks…
