-
Tervikliku meeskonna töö tulemuseks oli muinasjutuline elamus, kus Wagneri muusikale sekundeerisid maailma ühe parema ooperiteatri võimalused. Siia juurde Lorin Maazeli dirigeeritud orkestri peensusteni läbi tunnetatud mäng, milles puudus igasugune juhuslikkus ja mis oli täpne, konkreetne, samas romantiline, kasvades vastavalt vajadustele pianissimo’st hiigelsaali täitva forte’ni.
Deborah Voigt – üks Meti lemmikuidHundingi onnis otsib tormi eest kaitset Siegmund, kelle Hundingi naine Sieglinde külalislahkelt vastu võtab. Hunding märkab Sieglinde ja…
-
Mõtle, kui maakera oleks kausikujuline,
Siis näeksid kõik üksteist.
Kristiina Ehin, „Kaitseala”
Olnud paar nädalat külas USAs Georgia osariigis väikeses Savannah’ linnakeses, kuhu kõigile ootamatult tulid kaasa külmakraadid, lumetuisud vuhisesid põiki üle Põhja-Ameerika kesk- ja lõunaalade, tajusin inimese abitust ja kaitsmatust. Lahkudes sealsetest äärmiselt vastutulelikest ja avala naeratusega inimestest, tekkis aga ääretu kahjutunne: miks peab ikkagi ühisel mõttelainel inimesi eraldama nii keeruline reisiahel ja seitsmetunnine ajavahe, miks maailm pole…
-
Kuidas sa üldse muusikasse tulid – milliseid teetähiseid pead oma muusikahariduse teel kõige olulisemateks?
Aluse kõrva avanemiseks muusikale pani isa, kes polnud ise küll musikaalne, kuid kes ehitas lõpuks niisuguse raadioaparaadi, mis võttis terve Euroopa raadiojaamu. Huvitav on see, et tema rahuldus raadiote ehitamisega – ma ei mäleta, et ta oleks ise nendest kunagi muusikat kuulanud. Põhikuulajateks olid aga lapsed: mina, veidi vähem mu vend, kes oli…
-
Reedel (15. II) esines Tallinna Jaani kirikus kvartett Nostalghia kavaga „Laul Tarkovskile”. Pianist ja helilooja François Couturier kirjutas Andrei Tarkovski filmidest inspireerituna helilised poeemid, mis ei ole mõeldud filme illustreerima, vaid liikuma edasi neist laetud intellektuaalses ruumis. Ansambli koosseis (klaver, tšello, akordion, sopransaksofon) võimaldab kasutada väga laia kõlavärvide paletti. Vihjed Bachile on siin viimistletud, kõla hõre ja liikuv, viimanegi nüanss kaalutletud nagu kokal, kes teeb gurmaanile magustoitu.…
-
Alati peab ka nalja saama ja parimad naljad sünnivad tahtmatult, s.t trükiveakuradi abil. Tšellist Leho Karini annotatsioonis on märgitud, et ta on õppinud Martin Homitseri juures. Nii ees- kui perekonnakiri vastab tõele, kui teada, et ta on saanud õpetust nii Mihhail Homitserilt (Moskva konservatooriumis) kui Martin Ostertagilt (Karlsruhe muusikakõrgkoolis).
Kontsert avanes ameerika helilooja Elliot Carteri (1908) Sonaadiga flöödile, oboele, tšellole ja klavessiinile. Ja see ei ole trükiviga…
-
Samas ilmnevad reformikast kultuuriministri idees kaks anakronistlikku mõttemalli, mis mõjuvad, paraku, tuttavana nõukogude ajast. Esimene on põhimõte, et „teeme ära, eks pärast vaatame, mis välja tuleb”. Kuigi kultuuriministril pole neid 55 miljonit, mida väljavalitutele kompensatsiooniks tagasi maksta, pole lisaeelarvetki, kust seda võtta, pole välja töötatud kriteeriume, mille alusel tagasi maksta, ning otsustajaid, kellele ja kui palju maksta. Aga mis siis – teeme ära, eks pärast vaatame!,…
-
Vanemuise „Trubaduuri” lavastaja tegi näitlejateatrit, tõstis esiplaanile muusika ja lauljad, jäädes oma kontseptsiooniga märkamatult kulisside taha. Ja lavastuse staariks tõusis Valentina Kremen Azucena rollis. Kui Verdi kaalus panna ooperile pealkirjaks „Azucena”, siis Vanemuise variant õigustanuks seda igati.
„Trubaduur” on ooperite hulgas harv kohatavalt julma, põneva ja komplitseeritud süžeega, Hispaania pimeda keskaja, nõiajahi ja müstilise hirmu kütkes elava ühiskonna lugu. Ei vastatud ega vastamata armastus viinud seal millegi…
-
Kavast veel. Kuigi praktiseeritakse kahesugust kirjaviisi: Jean-Babtiste või siis Jean-Baptiste, on levinum viimane, kuid ühes kirjatükis peaks küll kasutama ühte ja sama varianti, eriti ühe perekonnanime puhul. Mitte, et annotatsioonis Jean-Babtiste Barriere ja teose ees Jean-Baptiste Barriere. Kahtluse alla sean ka annotatsioonipoolse väite, et Joseph Bodin de Boismortier oli „esimese prantsuse soolokontserdi” autor ja selleks teoseks oli Kontsert tšellole, fagotile või gambale (1729).
Esiteks tähendab eesti keeles…
-
Jaan Tooming, „Kiri noorele näitlejale” (Sirp, nr 6)
Sellele „Vocalissimo” sarja kontserdile minnes valdas mind mitmekordne ärevus. Esiteks kummitas meeltes Jaan Toominga väga mõtlemapanev artikkel Sirbis ning kindel soov mitte mingil juhul olla see edvistav kriitik, vaid kindlasti siiralt heasoovlik muusika nautija ja seejärel vaid oma, kindlasti väga subjektiivsete muljete jagaja neile, kes antud rõõmust ilma jäänud. Ning teiselt poolt: olnud Händeli üheksa „Saksa aariaga” väga lähedalt tuttav…
-
Küllap see on minust pisut häbematu nii omamehelikult kutsuda selliseid tõelisi aristokraate kui Igor Stravinski, Nikolai Aleksejev ja Sergei Prokofjev, kuid see tuleb vaimustusest. Need härrasmehed olid võimsad tegijad eelmise reede kontserdil ning ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor nende väärilised.
Tuleb alustada sellest, et kõlas Igor Stravinski (1882–1971) viimase oopuse „Requiem Canticles” (1966) esiettekanne Eestis, esitajateks ERSO kõrval Eesti Filharmoonia Kammerkoor (koormeister Mikk Üleoja) ning solistid Iris…
