-
Ent ava(sta)misrõõmu ei pruugi pakkuda ainult uudisteosed – ka ligi pool sajandit meil esitamata Pärdi „Nekroloog” näitas kõnealust meistrit mõneti uuest, pisut ootamatustki valgusest. Arvo Pärdi „Nekroloog” op. 5 (1960) kõlas Olari Eltsi dirigeerimisel ERS O kontserdi avaloona. Tegemist on helilooja esimese orkestriteosega ja samas ka esimese helitööga, kus ta kasutas dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. Kavalehelt võis lugeda, et „teadaolevalt on teos ER SO esituses kõlanud vaid üks…
-
Mis kõlab autorikontserdil?
Mulle on tihtipeale autorikontserdid tundunud natuke igavad. Võib küll olla tegemist väga hea heliloojaga, aga üks stiil, üks perspektiiv kuidagi väsitab. Minu meelest on palju parem ja nauditavam selline kontsert, kus on esindatud eri ajastud ja stiilid. Mõtlesingi, et kuidas seda probleemi oma kontserdi puhul lahendada. Kavas on kaks löökpillilugu ja katkendid muusikateatriteosest „Indiate uurimine”, mis on minu jaoks väga teistmoodi stiilis – üsna…
-
Ada Kuuseoksa repertuaar on väga ulatuslik, hõlmates klaverimuusikat läbi kõikide sajandite, mil klaveriteoseid üldse on kirjutatud. Peale soolo- ja ansamblirepertuaari on Kuuseoks esitanud klaverikontserte paljude orkestrite ees, kavas ka sellised tippteosed nagu Brahmsi 1. ja 2. ning Prokofjevi 2. ja 3. kontsert. Eesti heliloojate teoste ettekandeid on olnud pidevalt ja arvukalt. Eriliselt tuleb neist esile tõsta Eduard Tubina „Concertino” esiettekannet Eestis autori 60. sünnipäeva kontserdil 1965.…
-
Kava valik tundus mulle mõneti ebatavaline: Brahmsi sonaat viiulile ja klaverile nr 1 op. 78, Pärdi „Fratres”, Tšaikovski „Melanhoolne serenaad”, „Meloodia” ja „Valss Scherzo” ning Raveli „Mustlane”. Seega, üks suurvorm ja viis nn lisapala, kuigi kõik need lood on oma sisult kaalukad. Viimaste aastakümnete traditsiooni järgi suurt sonaati kavasse tavaliselt üksinda ei jäeta, vaid võetakse tasakaalustuseks veel mõni samaväärne sonaat või tsükkel ja siis maitse järgi…
-
Ent sellest märksa olulisem oli tol õhtul huvitavate ansamblikoosluste valik, esinejate seas ka kaks itaalia solisti. Eks selle valiku tingis muidugi Kozlova muusika, kuna põnevad teosed nõuavad ka võimekaid interpreete. Enne kui rääkida hiljutisest kontserdist, tuleb märkida, et Tatjana Kozlova paistab olevat üks neid väheseid Eesti heliloojaid, kes on oma kammermuusikas äärmiselt põhjalikult süvenenud sonoristliku tämbrimaagia ettearvamatusse kõlamaailma. Tämbraalsete vastasseisude väljakristalliseerumine tundub talle olevat olulisemgi kui…
-
Pole ime, et „Membra Jesu Nostri” loomise ajal individuaalset tunnetamist hinnanud pietistlikus Lübeckis tegutsenud Buxtehude on valinud selle keskaegse teksti oma kantaaditsükli aluseks. Iga kantaat koosneb kolmest stroofilise ülesehitusega aariast hümnitsükli tekstile, igas raamib aariaid ilmselt Buxtehude enda lisatud pühakirja tekst. Piiblitekstile vastavad teoses polüfoonilise läbikomponeeritud struktuuriga ja enamasti tervele esituskoosseisule mõeldud lühikontserdid. Piiblitsitaatide ja lüüriliste aariate vahekord on Buxtehudel aga pea peale pööratud. Esimesed ei…
-
Kontserdi kava oli mitmekesine. Linnaorkester alustas kontserti Schuberti Avamänguga D-duur (Itaalia stiilis) D590 ja lõpetas Beethoveni IV sümfoonia B-duur op. 60. Nende vahele olid paigutatud Mozarti Klaverikontsert B-duur KV 450, solist Liidia Ilves; Camille SaintSaënsi Valss-kapriisi („Pulmatort”) As-duur op. 67 klaverile ja keelpillidele, solist Cäcilia Maria Weber ning Piazzolla „Ingli surm” klaverile ja keelpillidele, solist Nena Kozjek. Kuigi Pärnu kontserdimaja suure saali haruldane akustika on kõigile…
-
Sakkose sõnul on festivali juures tähtsaim see, et õpilased saavad tunnustust. Muusikakeskkooli õpetajate korraldatud konkurssfestivalil saavad kõik osalejad (olenemata nende edukusest) kohe pärast esinemist meeneid (noodikott, noodimapp jms). Kõik ilusa festivalilogoga. Aastatega on osalemise ja ka kuulamise huvi tõusnud. Seekord ei mahtunud publik avakontserdil enam muusikaakadeemia saali ära. Vastuvõtt oli sama äge: hüüti, huilati ja kutsuti parimaid esinejaid mitu korda tagasi. See näitab, et niisugust festivali…
-
Nagu nad barokkteatris ju ka olid. Jahmatavad pildivahetused, kõikvõimalikud tehnilised imed, „jumalad masinast” jne moodustasid olulise osa etendusest, fantaasiarikka inseneriarhitekti uutel lavanippidel oli riigisaladuse staatus. Teatri masinavärgis ja selle toodetud imedes ühinesid baroki mehaanika ja dünaamika, nagu näitab ka Henry Purcelli semiooperi „Haldjakuninganna” (1692) Pepeljajevi lavastus (NB ! Vanemuine teeb endale karuteene, reklaamides seda ooperina!). Lavastaja on maininud, et „masinad ja absurdne mehaanika” aitasid tal leida…
-
Vaeslapse-Tuhkatriinu lugu köidab lugejaid kuulajaid ikka. 24. veebruaril proovis ERSO ees esimest korda kuldkingakest jalga Kristiina Poska, doktorant Saksamaalt. Kultuurikeskuse suurremondijärgse esitluse kava oli nii-öelda kindla peale minek: enesestmõistetav Elleri „Kodumaine viis”, armsalt kodune Tormise süit filmist „Kevade”, sisukas ja üdini eestlaslik Tubina Sümfoniett ja Haapsalus „kohustuslik” Tšaikovski, seekord Serenaad keelpillidele C-duur op. 48. Kristiina Poska kehtestas ennast dirigendina juba enne ametlikku kava – Eesti Vabariigi…
