-
Maria Minerva kõrval on ka Multiphonic Rodent ehk Erkki Hõbe viimasel ajal tihti kõneainet andnud, sest Tallinn Music Week tõi tollele orkestraalsele sooloartistile 28. maiks esinemise Londonis festivalil „Brainlove”. On kindel, et ma ei oleks Multiphonic Rodentist kunagi innustunud, kui ta teeks oma muusikat täiesti perfektselt, veatult, eeskujulikult, laitmatult ja steriilselt. Väikesed kõrvalekalded ja kiiksud võluvadki, kuid küsimus on nende apsude omavahelises balansis ja seetõttu pakub…
-
On täiesti võimalik, et järgmine pidulik avamine toimub Helsingis, kui parlamendihoone vastas Töölönlahtis lööb augustis uksed valla 140 miljonit eurot maksma läinud uus Musiikkitalo, Helsingi Linnaorkestri ja Soome Raadio SO residents. Kontserdisaal hakkab mahutama 1700 kuulajat. Kõigist tänapäeva võimalustest hoolimata leiavad asjatundjad, et Euroopa akustiliselt parim kontserdipaik on endiselt Viini Musikvereini Kuldne saal (!).
Eesti muusika Canterbury festivalil „Sounds New”
Nüüdismuusika festivali („Sounds New”, 20. – 29. V)…
-
Seesama „oma” oli kohal Mart Saare majamuuseumi külastusõhtul, kus Tallinna Linnateatri näitlejad Andero Ermel, Kristjan Üksküla, Indrek Ojari ja Veiko Tubin lugesid katkendeid komponisti kirjadest ja Tammsaare mõtlustest, vahele Mart Saare klaverilood Martti Raide vahendusel. Hilisõhtuse jutu- ja muusikatoa õhkkond oli muhe ja kodune, seda suuresti tänu süvenenud esitusele. Milline rikkus meie kultuurile, et see Hüpassaare maja on kultuurirahva käsutuses, ilutseb kesk hiidpuid ja rabasid, hooldatud…
-
„Kindlameelne Argenia” on kirjutatud Rootsi kuninga Karl XI ja Taani printsessi, Christian V õe Ulrika Eleonora abielu puhuks ja vastabiellunud Rootsi kuningapaarile on teos ka pühendatud. Ooperis on järgitud oma aja parimaid traditsioone: siit võib leida rohkesti allegooriat, barokkooperile tüüpiliselt tugevaid seoseid antiikmütoloogiaga, „kõrge” ja „madala” paari vastanduse (kuninglik armastajapaar ning koomiline teenijapaar) jm. Antiikse esiplaani varjus pole aga tegu mitte üksnes aktuaalsete teemade, vaid lausa…
-
Niisuguste suundumuste pingeväljas kulges kogu kava: Frescobaldi, Banchieri, Gabrieli jt canzona’d ning Castello, Cima ja Fontana sonata’d, Monteverdi nii uue kui ka vana stiiliga vokaalteosed. Kontrastsetest lõikudest koosnevad canzona’d ja sonata’d nõuavad esitajailt säravat virtuoossust ja head ansamblitunnetust, mida Hortuse pillimeestelt (Andres Mustonen, Olev Ainomäe, Ivo Sillamaa, Imre Eenma, Tõnis Kuurme, Valter Jürgenson) võis ka kuulda. Kiired virtuoossed käigud viiulil (Mustonen) või oboel (Ainomäe) – laulja…
-
Eriline olukord tekib, kui orkestrile lisandub inimhääl, antud juhul sümfoonia neljandas osas metsosopran. Kogu osa peab kõlama salapäraselt, orkester on nagu hämaruses virvendav foon, millest aeg-ajalt tõusevad pinnale Nietzsche tekstifraasid solistilt. Hermine Haselböck laulis suure sisendusjõuga, ta tunnetas nii müstilist meeleolu kui ka tekstinüansse suurepäraselt ning orkestrivärvid ja laulja hääletämber moodustasid delikaatse ansambli. Mahleri (näivalt) naiivset häält esindavad sümfoonia viiendas osas poiste- ja naiskoor, mis kõlasid…
-
Mida oled teinud „Così . . . .” ja „Carmeni” vahepeal?
Lavastasin Frankfurdis Britteni suurepärase ooperi „Owen Wingrave”, mis oli võimas väljakutse ja uskumatu kogemus. Me olime sellega parima kujunduse, kostüümide ja artisti kategoorias Saksa ajakirja Opernwelt auhindade 2010. aasta nominendid. Seejärel tulid hästi õnnestunud Britteni „Albert Herring” Linzis ja kaunis „Wertheri” lavastus Magdeburgis ning „Trubaduuri” kordusproovid Hispaanias.
Milline on legendaarne mustlastüdruk Carmen sinu lavastuses?
Ta on noor naine, kes on täielikult…
-
Hooaja lõppkontsert Vanemuise kontserdimajas tekitas üleva meeleolu. Selle juures mängisid rolli mitmed tegurid, nii subjektiivsed kui ka objektiivsed. Neist nüüd mõni sõna. Kava esimeses pooles kõlas Mozarti Klaverikontsert Es-duur KV 271 (1777), soleeris Jaan Kapp. Sattusin istuma parteri esimesse ritta I viiulite ja solisti külje alla, kus mul oli võimalus eriti lähedalt tajuda noore pianisti küpset sisseelamisvõimet Mozarti päikselisse, kuid sügavasse muusikasse. Millise värskusega ilmus toonika…
-
Kui kuulsin, et Vanemuine plaanib võtta kavva Donizetti „Maria Stuarda”, siis tekkis mitmeid mõtteid. Esiteks – tore, et meie parima akustikaga väike armas ooperimaja täidetakse taas melomaanide kõrvadele meelepärasega, koguni siinmail varem kuulmatuga, aga teiseks – kas valitakse õiged osatäitjad rollidesse, millest kolm eeldavad väga professionaalset taset? Ja, mis peamine, kas antakse võimalus kahele koosseisule, sest vastasel juhul võtaks teater taas riski?
Suur õnn, et Vanemuises on…
-
Solistidest õed Anu ja Piia Komsi on häälelt niivõrd sarnased ja instrumentaalselt meisterlikud, et juba nende kaasamine teeb teose erakordseks. Ma ei usu, et leidub maailmas võrdset paari „Wow” esitamiseks. Päris geniaalne on helilooja mõte kasutada kahte orkestri kõige madalamat instrumenti kontrafagotti ja kontrabassklarnetit koos koloratuursopranitega. Kontrabassklarnet on juba iseenesest pill, mille nägemine ajab silmad pärani ka kõikenäinud muusikutel. Teoses on veel üks tegelane, mitšmankala…
