-
Rõõmuga kuulasin kontserdijärgseid erutatud ja lausa pisaraid tagasihoidvaid muljeid ka sellistelt professionaalidelt, kes enamjaolt üsna kitsilt avaldavad oma arvamusi, eriti aga kiidusõnu tegijate kohta. Seega pole ma üksi! Kõigepealt kavast: harva kohtab nii hästi läbi mõeldud ja stiilset ooperiõhtut. Ning, nagu ma lootsingi – on raske ette kujutada paremat kooslust, kui José Cura ja Aile Asszonyi! Sellist „keemiat”, nagu nende kahe muusiku vahel sündis, saab üliharva…
-
Kui vaadata repertuaari, mida METis mängiti nt aastal 2002, mida on mängitud 2008, 2009, 2010 ja mida kavatsetakse mängida aastal 2011, siis näeme, et selle teatri eelistus on ikka kaldunud klassikasse. Sealjuures on oldud siiski intrigeerivalt mitmekülgne ja pakutud näpuotsaga ka uuemaid teoseid (2011. a John Adamsi „Nixon Hiinas”, lavastaja P. Sellars, ja „Atomic”, järgmisel hooajal Philip Glassi „Satyagraha”). Kümne aasta taguse maitse näitena toon ära 2002.…
-
Kontserdi andis ERSO oma tänase kunstilise juhi maestro Neeme Järvi juhatusel. Kava oli läbi mõeldud üksikasjadeni ning rohkemgi veel, sest kontserdile eelnes DVD presentatsioon: jäädvustatud oli Rudolf Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine”. Rohkem kui kahetunnises kavas oli mõeldud kõigele ja kõigile. Kontserdi pianist-solist oli Malaisiast pärit poiss nimega Tengku Ahmad Irfan, kel vanuseks kõigest 13 aastakest. Pianist-imelaps on seotud meiega möödunud aastast, mil ta osales Pärnus professor Arbo…
-
Festivali seekordsed peaesinejad olid Hurts, James, Editors, Beach House, Röyksopp ja Mark Ronson & Business Intl, kuid „nimega” artiste oli teisigi: OK GO, Tunng, King Charles, Yoav . . . . Sellist nimerida pilgu eest läbi lastes torkab silma, et stilistiliselt on festival seadnud üsna kitsad piirid, võtnud fookusesse „valge”, britiliku kitarripopi ja indie-popi, lisaks hoolikalt doseeritud põiked elektroonilisema popi ja uut laadi dream-folgi radadele. Peaaegu täielikult puudusid festivalil afroameerikalik…
-
Olin aegsasti kohal, nii et silm jõudis tekstist üle käia ja mõnel real peatudagi. Kuna luuletajad polnud mingid tundmatud, poleks olnud vaja vaadatagi, ent ikkagi oli hea tunne veenduda, et nad olid täiesti huvitava teosega hakkama saanud, tekstivihik kinni panna ja kõrvad lahti teha. Üllatuseks selgus, et olin üpris targasti teinud: kolm esimest rida olid meeles ja neist sain aru. Etteruttavalt: kontserdi lõpus mõtlesin, et kui…
-
Mõistagi tekitab juba väljend „maailma esiettekanne” kõrgendatud ootusi ja publikutulva – Jaani kirik oligi mõlemal õhtul huvilisi puupüsti täis. Ent mis puutub suurtesse ootustesse, siis tõe huvides tuleb etteruttavalt märkida, et kumbki oopus mingeid uusi vaimukõrgusi erinevatel põhjustel vallutada ei suutnudki. Küsitavusi oli nii ühe kui teise teose puhul, nii siin kui seal aeti „esituslik latt” paraku mõnikord maha. Ega midagi hullu ka polnud – lihtsalt…
-
Sõnaga – õnnelik rahvas seal Suure-Jaanis hoolivate tagasihoidlike pealike ja hoolitsetud alamate poolest. Muidugi, tasemel muusikat võib teha ja tehaksegi perifeerias väga mitmel pool, kuid kaugeltki mitte nõnda laias ampluaas ja erinevas miljöös. Just see kajastub Jaanus Siimu töödes, avaüritusena häälestab näitus osasaamisele. Ja kui lubate, ei räägigi ma siinkohal ainult muusikast, vaid veel mõnda ka juurde.
Alustuseks soojast, lõbusast nostalgiast. Kappide majamuuseum: jasmiinipõõsastes kena EW-aegne kodanikumaja…
-
Kui tahes mitmekülgsed tema ponnistused neil rinnetel ka polnud, algas Epliku kuldaeg viis aastat tagasi tema esimese sooloalbumiga, mis oma eestikeelse lüürika ja avara multi-instrumentalismiga esindas uut taset eesti popis. Teisel albumil „Aastaajad” (2007) andis kosmosehelide kooslus ideaalpopiga tulemuseks veelgi kindlama kunst-pop-taiese. Kolmanda albumi „Kosmoseodüsseia” (2008) ajaks oli „Eplik-rokk” kindel sõna tähistamaks kodulindistatud kvaliteetpoppi. Nii Claire’s Birthday kui ka Eliit on inspireerinud terve plejaadi Epliku kloone ja…
-
Eesti üks vanemaid muusikapidustusi Viljandi vanamuusikafestival on alati pakkunud võimalust enda sisse vaatamiseks. Tean, et paljud ei tahagi seda teha, aga ikka on piisavalt ka neid, kes seda teevad kohe väga heal meelel. Ja see ongi meie publik – tõeline ja haritud ja tundlik. Huvitav on, et paljud muusikud, kes olid nooruses pinnapealsema tunnetusega, on õppinud vanuse ja kogemuse kasvades enda sisse vaatama. Mõtlen siinjuures Tõnis…
-
Ansambel U: on eesti muusikas omalaadne nähtus. Hoolimata meie kultuuriruumi suhtelisest väiksusest, mis sunnib nii interpreete kui ka muusikalisi kollektiive olema n-ö kõigesööjad, on ansambel suutnud end üha teadlikumalt seda sorti hoiakust distantseerida. Eelkõige avaldub see hoolikalt valitud repertuaaris, aga ka omalaadses jahedalt kirglikus analüütilises huvis esitatavate teoste vastu, kusjuures staarkollektiividele nii omane afišeeritus näib peaaegu täielikult puuduvat. Otse vastupidi: U: on orgaanilisuseni ühtne ja demokraatlik…
