
+koori kontserti „Koorime lahti! 2“ võib pidada erakordseks, sest kuidas teisiti nimetada ühe harrastuskoori ja tema dirigendi algatust tellida uusi koorilaule meie juhtivatelt heliloojatelt ja muusikutelt.

Kulgegu „Charoni“ allilmatee kauge eelkäija „Kalmuneiuga“ võrreldes ladusamalt ja andku tunnistust selle kohta, mida teadis juba Benjamin Franklin: selles maailmas pole midagi kindlat, välja arvatud surm ja maksud.

Tõnis Kaumann: „„Charoni“ esimese vaatuse lõpus on kaks väga õnnestunud tenorišlaagrit või -aariat. Ma panin tenoritele lausa südamele, et on nende vastutada, kas vaatuse lõppedes on garderoobis tööd või mitte.“

Kui aktiivne kuulamine ja tähendusloome jääb kaalukausil rohkem kuulaja poole kaldu, kas pole siis ohtu, et iga heli ja iga salvestis emantsipeerub ja kukub postmodernistlikku juhuslikkuse auku?

Selle Eesti Sinfonietta eri tahkudest koosneva kava siduvaks elemendiks võib pidada inimlikult ühendavat nostalgiat ning murelikku nooti tegelikkuse ja meie kaasaja karmuse pärast.

Richard Straussi „Alpi sümfoonia“ ümber tekkinud maagiline, poolenisti sümboolne raam mõjus Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdil õnneliku ja helgena.

Võib-olla ei olnudki selle ansambel U: kontserdi keskmes puutetundlikkus, vaid meeldetuletus, et kuulamine on füüsiline tegevus.

Muusikateadus peaks olema suuremal või vähemal määral kättesaadav kõigile, kelle südames põksub armastus muusika vastu, selgub EMTA muusikauuringute kevadkonverentsi ülevaatest.

Henri Christofer Aavik oli väikese Pärnu Linnaorkestri kõlaga tõsist vaeva näinud ja see kandis kohati päris enneolematut vilja.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.