
Vanameistri teosed on hoolega käsitsi valmistatud ja viimistletud peenmehaanilised semiootilised seadeldised, mis jätavad alati midagi ka mõistatuseks.

Näitus „Tuuleviit“ pole kahekõne, vaid üheslaulmine; pole dialoog, on duett. „Tuuleviita“ peaks vaatama umbes nii, nagu vaatasid maailma koju naasnud kosmonaudid – teisisõnu, midagi on siin valesti.

Kohila on Eesti keraamikute Meka, sest siinses Tohisoo mõisapargis on Baltimaade suurim puupõletusahi.

Ukraina fotokunstnik Pavlo Mazai töötab sümbolitega. Õigem oleks öelda, et kõik, mis tema silma alla satub või mida tema kaamera tabab, muutub jalamaid sümboliks.


Ragnar Kjartansson alustab endise popmuusikuna oma kunstiteoste kui imagoloogilise projektiga veel ammu enne seda, kui tööd näitusesaalis inimestega kohtuvad.

Näitus „Alati on igal pool“ on peen jutustus sellest, et kõik, mis elab, on ühtaegu inimlik ja mitteinimlik. Inimesed on lihtsalt üks selle elava musttuhandetest väljendustest.

Liina Raus: „Ühel hetkel võiksime jõuda sinna, et koos raamatutega tuleb Eesti kodudesse ka kunst tagasi.“

Eike Epliku näituse võtab kogunisti üle üks üsnagi väikene ebatavaline detail, mis mõjub isevärki kauni katkestusena.

Liisa Kruusmäe maalide ees mõtet uitama lastes võivad meenuda näiteks Miyazaki „Vaimudest viidud“, aga ka biitlite „Kollane allveelaev“.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.