-
Ei tea, kas oma esimesel Pariisi aastal elementaarsete majandusliku toimetuleku probleemidega tõsiselt hädas olnud Koort jõudis märgata 1905. aastal Sügissalongis Aristide Mailloli „Vahemerelanna” („Méditerranée”) erakordset menu. Maillol oli saanud toetuse oma suurimalt metseenilt, krahv Kesslerilt, viibinud Kreekas ning eksponeeris salongis kipsi valatud naisakti, mis oli puhastatud seni kaasaegse skulptuuri juurde kuulunud allegoorilisest taagast ja esindas modernistliku skulptuuri üht nüüd tuntud arenguliini, kus inimkeha ja portree esindasid…
-
Publiku ette astudes olid nad otsustanud veelgi napima atribuutika kasuks: elektrikamina leegid olid maalitud oreli tagaküljele, eelsoojendist, õudusunenäost, oli saanud kunstnike endi loodud unenägu, tegelikkuse märk. Mai Sööt mängis elektriorelil ning liikus tekitatud helide mälestuse saatel, Tiina Sööt liikus tegelike helide saatel ning tekitas ka ise helisid, kuid abivahendita, oma häälega, jutustades lugu, kuidas kamin ja orel istuvad valesse bussi . . . .
Möödunud suvel valmis nende esimene ühisetendus…
-
Kunstniku 1990. aastate maalidele annavad ruumilisuse ideaalmaastikele omased kulissitaolised vormid külgedel. Sel kümnendil maalis kunstnik palju teravatele vertikaalidele ehitatud kompositsioone, millel gooti katedraalitornidega sarnased nooljalt ahenevad vormid kõrgusse pürivad. Kui neis veduta ideata’t näha, siis on need veduudid põlevate taevastega. Alguses on vertikaalid helepunased, kümnendi keskel muutuvad valgeteks, kasvades välja horisontaalseist sinistest tasapindadest nagu uppunud linnades.
Tundub, et XXI sajandi algul oli see „gooti katedraalide” teema ennast…
-
Palju on mehhiko peres lapsi?
Vaeste perede hulgas on tavaline kaheksa-kümme, isegi kaksteist last. Ma ei tea, mõnel naisel on ka 17 last, aga nad ütlevad, et see on okei, sest vanemad lapsed hoolitsevad nooremate eest. Mu isa püüdis mulle, mu vendadele ja õdedele sisse kasvatada, et me ei ole hispaanlased, et me oleme mehhiklased ja räägime hispaania keelt mehhikopäraselt. Diego Riviera õpetas mu emale, kuidas rebozo’t…
-
Tallinnas Metropoli galeriis oli Fiona O’Dwyeril samal ajal lahti näitus „Külmad käed, soe süda”. Asi sai alguse juba sellest, kui väike Fiona oma isa, populaarse kõrtsilaulja ja sama rännuhimulise emaga linnast linna reisis. Kus nad ka ei peatunud, inimesed jätsid Fiona isale asju, mis seotud kallite mälestustega. Need ei olnud ilmtingimata hinnalised asjad, kuid südamest antud. Fiona O’Dwyerist sai kunstnik, tema sõbranna ja outrider’ite rühmituse aktivist…
-
Marta Stratskase viimane suurem projekt oli eelmisel kevadel Kristi Kongiga Vaala maalinäitus „Taevas” („Heaven”). Stratskase hiiglaslik, ühte seina kattev maalikompositsioon, mida Eha Komissarov on poolehoidvalt kirjeldanud sõnadega „gootilik jamps”, oli mitmekihiline ja sümbolirohke jutustus ühest elukaarest. Religioossusega flirtiv tume, räpane ja raske neoekspressionistlik maal on miski, millega ma üldjuhul väga ei suhestu. See on küll puhtalt subjektiivne kogemus. Stratskas on Tanel Rannalale antud intervjuus rääkinud (emotsiooni)…
-
Autorid
„Konspekteeritud ruumi” vahest kõige tugevam või vähemalt iseteadlikum osa, mis domineerib sisuliselt, on Paul Kuimeti fotoprojekt. Selles rõhuasetuses ei ole midagi halba, ent tundub, et see polnud algusest peale niimoodi mõeldud, ega ole selge, kas selle peale mõeldi ühiselt ka raamatu koostamisel. Tundub, et kolm raamatu põhiautorit on enesele ülesande püstitanud ise ja iseseisvalt ka ülesande lahendanud. Tõnis Saadoja kommenteerib Aliina Astrovale antud intervjuus: „Mul on…
-
Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti valdkonna aastapreemia pälvisid seekord Visible Solutions OÜ, Timo Toots, Marge Monko ja Sigrid Viir Eesti silmapaistva esindamise eest rahvusvahelisel nüüdiskunsti areenil 2012. aastal. Nii seisab kulka kodulehel. See tähendab, et aastapreemia jaotati kuue kunstniku vahel: kolme Visible Solutions OÜ liikme (Karel Koplimets, Taaniel Raudsepp, Sigrid Viir) ja siis veel kord Sigrid Viiru ning Marge Monko ja Timo Tootsi vahel. Miks selline otsus?…
-
EKA klaasikunsti eriala magistrantide ja bakalaureuseõppe III kursuse üliõpilaste loomingu näitus „Ehe ehe” rakenduskunstija disainigaleriis Pink (Tallinnas Telliskivi tn 22) 11. – 27. I. Kunstnikud Sandra Allemann, Natalja Jemets, Marilin Kristjuhan, Kristiina Oppi, Aleksandra Pavlenkova, Birgit Pählapuu, Caspar Sild, Maria Tamm ja Maarja Treufeldt.
Näitusel saab vaadata klaasikunsti tudengite personaalset lähenemist klaasile kui ehtematerjalile. Näitus on sündinud kooliülesandest, mille püstituseks on kantav klaas või klaasi kantavus: ülesandega…
-
Kuhu edasi?
Palju on kaalutud triennaali väljaviimist tarbekunsti- ja disainimuuseumist. Kuna põhiekspositsioon võetakse ajutiselt maha, et teha triennaalinäitusele ruumi, siis ei saa väliskülalised näha eesti tarbekunsti ja disaini ajalugu. Kuid uute sobivate tingimustega ruumide kasutamisega tekivad mitmed uued mured: lüheneksid ettevalmistusperiood ja näituse lahtiolekuaeg, ruumiüür tooks kaasa lisakoormuse. On selge, et niivõrd mahukat projekti ei ole otstarbekas lühikest aega näidata.
Üks perspektiiv võiks olla rändnäituse formaat: kõigepealt näidata…
