Kuhu edasi?
Palju on kaalutud triennaali väljaviimist tarbekunsti- ja disainimuuseumist. Kuna põhiekspositsioon võetakse ajutiselt maha, et teha triennaalinäitusele ruumi, siis ei saa väliskülalised näha eesti tarbekunsti ja disaini ajalugu. Kuid uute sobivate tingimustega ruumide kasutamisega tekivad mitmed uued mured: lüheneksid ettevalmistusperiood ja näituse lahtiolekuaeg, ruumiüür tooks kaasa lisakoormuse. On selge, et niivõrd mahukat projekti ei ole otstarbekas lühikest aega näidata.
Üks perspektiiv võiks olla rändnäituse formaat: kõigepealt näidata Tallinnas ja siis „müüa” näitus edasi välismaale, näiteks naaberriikidesse Soome, Lätti jm. Rändnäituse formaat aga nõuab varajases ettevalmistusfaasis mitme partneri kaasahaaramist, koostööd ja sootuks teistsugust rahastamist ning, mis peaasi, teistel alustel töötavat organisatsiooni. Praegu tegutseb toimkond suuresti põhitöö kõrvalt, vabatahtlikkuse ja projektipõhise rahastamise alusel. Sellisel viisil ei ole töömahu paisutamine mõeldav. Organisatsioon vajab aasta ringi palgal projektijuhti. Viimaste triennaalide ajal on kogetud, et publikuni jõudmisel (reklaam, turundus ja tootemargi loomine) ei ole veel piisavalt tööd tehtud. See pole pelgalt alarahastatuse küsimus, organisatsiooni jõudlus on saavutanud oma piirid. Vabatahtlike leidmine ja nende abi kasutamine jäi seekord minimaalseks, sest puudus inimene, kes sellega tegeleks.
Kasvuruumi, kuidas hoida aktiivsena triennaalinäituste vahele jääv aeg, on ka piisavalt: koduleht peab olema aktiivne uudiste- ja infovahetuse keskkond, koostöös EKLi tarbekunsti alaliitudega tuleb korraldada tarbekunstinäitusi jne. Triennaal ei asenda teisi tarbekunstinäitusi, ka aastanäitusi.
Kuidas edasi?
Selge, et tuleb edasi minna, ent triennaalivorm vajab ülevaatamist ja muutust, nõuab ümberkorraldamist. Seni on triennaal toiminud projektipõhiselt, paljuski missioonitööna, leidnud rahastamist kultuurkapitalilt, saatkondadelt, kultuuriinstituutidelt, väheke ka erasponsoritelt. Rahastamisskeem tuleb pidevalt üle vaadata: toetusprogrammide sihid ja prioriteedid muutuvad paari aasta tagant, tegelik olukord võib juba aasta pärast olla hoopis teistsugune. Organisatsioon ei saa enam edasi kesta projektipõhisena, see peab toimima aasta ringi palgalise projektijuhiga ning seetõttu tuleb leida rahastamiseks lisaallikaid: uusi fonde, eratoetajaid (erasektori toetus on siiani olnud tagasihoidlik, sellele tuleb eraldi tähelepanu pöörata).
Lõpetuseks koostööst. Tarbekunsti ja -disainimuuseum on lisaks sellele, et on triennaalile katuse pea kohale andnud, alati nõu ja jõuga hindamatut abi pakkunud. Ka kunstiakadeemia on üritust tublisti toetanud, eelkõige tudengite satelliitnäituse korraldamise juures. Järelkasvule mõeldes on see partnerlus väga oluline. Kunstnike liidu preemiaga tunnustatakse ühte triennaalil esinenud eesti kunstnikku, seegi on suurepärane. Kuid triennaal vajab ja otsib jätkuvalt sisulisemat ja pikaajalist partnerlust, et rahvusvahelisest foorumist oleks kõigile kasu. Vaata veel www.trtr.ee.
