
Kas meil on mingi võimalus kohtuda nende arusaamatute teistega, keda Peeter Laurits meile vilksamisi näitab?

Näitusega uuritakse väga tabavalt (ja tundlikult) kultuuri, pärimuse ja inimüleste jõudude omavahelisi suhteid tänapäeva hiliskapitalismi tingimustes.

On hea näha pornograafiat käsitlevat näitust, mis ei ole oma objekti suhtes läbinisti kriitiline, kuid kus pole samal ajal tõrjutud keerulisi teemasid.

Terve plejaad praegu neljakümnendate alguses olulisi eesti kunstnikke on nullindate lõpus siin möllates saanud elutähtsaid impulsse.

Soolalao näitusel lubatakse ajas rändamist. Aga kuhu „tagasi“ siis täpsemalt minna tahetakse ja kuidas puutub üldse asja tulevik?

Mulle väga meeldib, kuidas Kapajeva kasutab sellel näitusel suuri teemasid. Näituse dramaturgia kasvatab kunstniku isiklikust loost midagi palju suuremat.

Maria Kapajeva näitus ei ole suunatud ainult minusugustele feministlikele nohikutele, vaid näib kogema kutsuvat ka laiemat avalikkust.

Hanno Soans: „See, mida ma pea igas tekstis teha olen püüdnud, on kunstiteoste toimemehhanismide kvaasikirjanduslik elluäratamine.“

Need portreed anonüümsetest naismodellidest on kui maskid Pärsimäele endale, tema viis iseenda individuaalsusest pääseda.

Missuguseks kujuneb Tiitsi loomingu institutsionaalne tähendus?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.