
Tamara Luuk: „Selleks et mingit uut ja talutavat eluviisi, vormi või ühiskondlikku süsteemsust välja mõelda, peab olema nägemus. Nägemuseks on tarvis üksjagu kujutlusvõimet.“

Ehkki näituse „Suur-Vanalinn. 12 ulma“ pealkiri seab paika konkreetsed ajalised ja ruumilised piirid ning mängureeglid, on näitusel võime muuta külastaja ruumitaju.

Entroopia jõud on selge ja vääramatu, lõhutut on keeruline tagasi kokku panna, kuigi vahel ka õnnestub. Ehk ongi see, mis pärast kokkupanekut ilmneb, hoopiski uus, ilus ja huvitav?

Kunstnikud manavad näitusel välja uut kosmoloogiat, milles inimene on vaid üks võimalik materjal ja mateeria teiste seas.

Kunstnik tahab kujutada meest nii, nagu mees kujutab naist elik on naist kujutanud – muuta ta vaatajast vaadatuks.

Eesti kunstielu tugevalt kujundanud kunstimuuseumide juubeliaastal on sobilik uurida, mismoodi on kõik vahepeal muutunud ning mõelda tagasi ka pingetele, mis nende asutuste teket omal ajal vormisid.

Kordumatu inimene kaob lõpuks, see on paratamatus. Alles jäävad Heie kirjutatud artiklid, toimetatud trükised, tõlked, monograafiad.


Näitus annab piisavalt, et eelteadmisi ja kujutlusvõimet rakendades kokku panna adekvaatne ajaloopilt – tunnetada Toledo süsteemi jõujooni. Siinsel publikul on väga vedanud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.