Publiku ette astudes olid nad otsustanud veelgi napima atribuutika kasuks: elektrikamina leegid olid maalitud oreli tagaküljele, eelsoojendist, õudusunenäost, oli saanud kunstnike endi loodud unenägu, tegelikkuse märk. Mai Sööt mängis elektriorelil ning liikus tekitatud helide mälestuse saatel, Tiina Sööt liikus tegelike helide saatel ning tekitas ka ise helisid, kuid abivahendita, oma häälega, jutustades lugu, kuidas kamin ja orel istuvad valesse bussi …
Möödunud suvel valmis nende esimene ühisetendus „Nagu maasikas karu perses”, kus nad kasutasid küll karutopist kui karu juuresoleku märki, kuid sealgi segunesid minietenduse tegelikkus konnotatiivsete metatasanditega, isegi müütilise tasandiga. See oli naljakas, veidi kõhe, kohati isegi vulgaarne, aga väga plastiline performance. Seda etendati esmalt Tallinnas Polymeris, siis Sandra Jõgeva kureeritud üritusel Luunjas, samas, kus esines ka mehhiko tegevuskunstnik Rocio Boliver oma uue performance’iga. Vaatasin etenduse videosalvestust, ilmselt oli see tegelikkuses veelgi mõjuvam. Mai ja Tiina Sööt on mõlemad juba praegugi head, paljulubavad tegevuskunstnikud, Mai Söödi plastilisust selle mõiste kõige laiemas tähenduses tuleb juba praegu imetleda.
Kanuti gildi residendisarjas kasutasid Mai ja Tiina Sööt ka tillukest Püha Vaimu saali näituse või õigemini nende ühise mineviku, 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse Tartu metafoori, installatsiooni „Pupp” tarvis. Installatsioon ei kandnud küll päris omaette väljapaneku mõõtu välja, kuid nii seda saatva tegevuskunsti, aga ilmselt veelgi enam suurema projekti kontekstis on see suurepärane üleminekuaja atmosfääri visuaal. Minevikuga, aga miks mitte ka tulevikuga ühendatud äravoolutoru, mida saab näiliselt sulgeda valamupumbaga, on lihtne, aga väga hästi toimiv metafoor, iseäranis neile, kes päris elus on sellist halva haisu pidurdamismeetodit pidanud rakendama, aga ka neile, kes üleminekuaja eetilise dilemmaga on pidanud kokku puutuma.
Ligi poolteist aastat tagasi alustas ka Kumu residentkunstnike programmi, et „integreerida värsket ja elavat kunstielu muuseumi pikemaajaliste programmidega” ja „tutvustada meie uusi kunstnikke laiemale publikule, pakkuda projektipõhist koostöö võimalust” noortele, äsja kunstiakadeemia lõpetanud kunstnikele. 25. V 2011 kirjutas Kumu direktor Anu Liivak alla koostöölepingu Visible Solutions OÜga. Visible Solutions OÜ on viimasel ajal õigusega nähtav olnud nii Eestis kui ka mujal: nad olid möödunud „Manifesta” kunstnikud, pälvisid Balti assamblee kultuuriautasu ning ka kultuurkapitali aastapreemia.
Residentuuri, töötamis- ja publikuga suhtlemisvõimalust ei maksa alahinnata, väljaspool argitöid ja -tegemisi toimib see kindlasti paremini, kuid meie oma nüüdiskunsti mõistmise tagamiseks on igasugune publikuga suhtlemine hädavajalik.
