-
Praeguse maalikunstnike näituse puhul tuleb rõhutada kahte momenti: see on hästi, kohe väga hästi kujundatud, iseäranis, mis puudutab muuseumi suurt saali, ning mõjub tõesti kompaktsena. Kompaktsena – nii taseme kui ka sisuliste hoiakute, suundumuste mõttes. Loomulikult ei hõlma need suundumused kogu meie maalikunsti, vaid ikkagi ainult seda osa, mida sellel väljapanekul saab vaadata. Ma pole aga sugugi kindel, kas kunsti ühe valdkonna (isegi endiselt ennast lipulaevaks…
-
Valikus on ka kõikuva tasemega töid, kus on näha disaineri-klienditeenindaja ja tellija-kuninga kompromissi. Sellised delikaatsed olukorrad lahendab Kekišev MIKS (mida iganes keegi soovib)-moel. See tähendab kujundite, tüpograafia, taustade kuhjamist, resultaadiks totaalne visuaalne kokteil (Tiit Härmi balletiõhtu plakat). Tavaliselt jääb tellija rahule, kuna kõik tingimused on täidetud. Kuigi selline kollaažil põhinev lahendustee sobib autori visuaalse keelega, ilmneb loomeprotsessis siiski teatud tujutust ning see paistab tulemusest välja ka.
Plakat…
-
Arhitektuuri- ja disainigaleriis eksponeeritud suuremõõtmelised digiprindid moodustasid mõjuva pildimaailma raamatuist nagu Viivi Luige „Tubased lapsed” (2006), Kadri Hinrikuse „Miia ja Friida” (2008), Tiia Soasepa „Jõemehike” (2009) või Leelo Tungla „Seltsimees laps ja suured inimesed” (2008).
Näitusel „Vanad muinaslood” lastekirjanduse keskuses esinesid möödunud aasta algul vendade Grimmide juubeliaastal Eesti ja Moskva parimad raamatuillustraatorid. See näitus oli eripärane oma tõsises, isegi süngevõitu meeleolus. Oli ju saksa humanistide kogutud lugude…
-
Pärast lugude kirjutamist algas töö illustratsioonidega, mis saadeti meie lastekirjanduse keskusesse. Selles Tallinna vanalinna majas on piltide jõud olnud alati sama oluline kui kirjutatud lood. Mitmed rahvusvahelised raamatuillustratsioonide näitused nii Eestis kui mujalgi on saanud tuule tiibadesse just sealt.
Eesti lugejatele on ungari muinasjutud ja lastekirjandus olnud tuttav ja kallis juba üle poolsajandi. Mõnigi maailmatuntusega ungari lasteraamat on ilmunud eesti keeles mitme kordustrükina ja lõviosa kogu ungari…
-
Elu ja inimolemise põhialuste uurimine on oluline kõikidele mõtlevatele inimestele, seega mõtleme koos: tulevikus on meil orgaanilisest materjalist ökokodud, energia hankimiseks kasutame elektri asemel bakterite loodud ressursse, 3D-printerite abil saab rakukude kasutades oma kehaosi ise taastoota, tulevikusuhtlus ei peitu mitte internetis ja võrgustumises, vaid hiire närvisüsteemi toimimismalle järgides meie sees: muusika, mida kuulame, on bakterite või kingloomade, mitte tavapäraste lustipillide toodetud, „ümberprogrammeeritud” korallid päästavad meid üleujutustest,…
-
Manovich vaatenurk on põhimõtteliselt teistsugune: ta on pannud rõhu tehnoloogia mõjule filmipildi valmistamisesse optikaeelsete või järgsete protsesside tulemusena. Kuid paradoksaalsel viisil sekkuvad tehnoloogilised muutused justkui ka narratiivsesse filmi: Manovich viitab „filmiloojate reaktsioonidele jõuliselt filmi järeltootmisse tungivale arvutitehnikale” (lk 284.), kus ta mainib Dogma 95 liikumise ja „taskukohaste digitaalvideokaamerate võimalusi kasutavaid” filme, mainides Mike Figgise „Ajakoodi” („Timecode”). Dogma 95 filmides hakatakse kasutama taskukohaseid kaameraid, need annavad uue…
-
Üheks selle uurimuse koostamise põhjuseks toob raamatu autor välja ka oma soovi vältida viga, mis on tehtud filmiajaloo kirjutamisel. Filmi sündi hakati analüüsima ja filmiajalugu kirjutama sedavõrd hilja, et filmikunsti sünnist saab rääkida vaid juhuslike katkete ja näidete kaudu. Uue meedia uurimisega seotud kultuuriliideste keel on oma varases arengujärgus nagu filmikeel sada aastat tagasi ja oleks vale see asjaolu tähelepanuta jätta. Lev Manovich on arvamusel, et…
-
Tänapäeva pihustunud väärtushinnangud on pihtimuslikkuse ja intiimsuse kunstis pulbriks jahvatanud. Üksik aaloe aknalaual ei kõneta naljalt enam kedagi. Ent, peatu! Kontuur vonkleb mustris justkui teades, kuhu välja jõuda. Aga ei, siis teeb käänu ja jõuab hoopis kuhugi mujale, jättes meile tunde, et nii peabki olema. Eksituste galaktika, mis suudab meid veenda, et selline ongi elu. Mõistatuslik. See on kogenud rändaja igavene naasmine. Tõestus, et kõige ühitumatumad…
-
Nimetage Ladina-Ameerika nüüdisehtekunsti spetsiifilisi jooni ja kas neid võib näha ka tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitusel?
Kuigi on vägivaldne teha üldistusi poolemiljardise elanikkonnaga ala kohta, on Ladina-Ameerika ehtekunstis siiski jooni, mis eristuvad selgelt Euroopa tänapäevase ehtekunsti traditsioonist. Põhiliselt eristab seda rohke religioosse sümboolika tarvitamine või/ja religiooni üle mõtisklemine. Religiooni puhul ei ole alati tegemist puhta katoliikluse ega ka mõne konkreetse põlisusundiga, vaid rahvausundiga ehk religioonide omapärase seguga.…
-
Suur osa Ladina-Ameerika ehtekunstnikest paljastab ehete kaudu oma maa, rahva ja kultuuri haavu. Noore Kuuba kunstniku Carlos Martieli ehe „Karvane tuli” (2008, kasutatud padrunikest, juuksed) on kantav nii, et käsi ja ehe moodustavad relva kuju. Mõistagi viitab teos vägivallale, nagu ka Colombia kunstniku Nicolas Estrada teos „Patt” (2008, hõbe, kuld), mis kujutab endast nugadest kaelakeed kui ümberringi valitseva julmuse sümbolit. Mehhiko kunstnike Tsimani Jesus Renteria ja…
