$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Kai keskuses avanenud personaal, millega Sirje Runge kuuldavasti pärast pikka valulemist käed maalikunstist lõplikult puhtaks peseb, vaatab mõistagi tagasi tema loomingulise tee algusse. Ent pigistab ühe silma kinni.

Vanemas kunstis on ridamisi teoseid, mida oleks ehk huvitav vaadata autorite psühholoogilise või vaimse pinge, sisemiste painete, deliiriumide ja kummitavate nägemuste kontekstis.

Darja Popolitova ja Madlen Hirtentreu mängivad spekulatiivse disainiga, mille eesmärk polegi küsimustele vastata, vaid disainida seda, mismoodi ja milliseid küsimusi üldse võiks esitada.

Näitus „See, mida ma vaatama tulin, oli juba kadunud“ on kaunis ning heterogeenne tervik, mis pole kunagi iseendaga identne.

Tartu Kunstimaja näitusesaali lõuenditel toimub Merike Estnale omastes erksates ladinaameerikalikes värvides ja lainetuse motiividel pidev liikumine ja värelemine, kandes endas emaduse kompleksset keerukust.

Kaarin Kivirähk: „Me ütleme alati oma eesti autoritele, et tuleb kirjutada eeldusega, et see inimene, kes seda teksti loeb, ei tea Eesti kunstist mitte kui midagi.“


„Neist ilma jäädes saab minust tervik“ on poliitiliselt laetud teemade kiuste pigem poeetiline kui vihane näitus.

Krõõt Kukru näitusel „Elutuba“ tundub kõik ilus ja helge, kuid selle kõige all peituks nagu mingisugune oht, mis ei ilmuta end ka siis, kui pealispinda üksjagu kaua kratsida.

Kõrvuti asetsedes näitlikustasid kaks sama tüüpi näitust hästi seda, mismoodi ühine vaimustus (võlu)aias käimisest ei garanteeri alati üht ja sedasama saaki.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.