Kunst
-
Metsa ja katedraali maalimises on palju kattuvat, isegi kui tegelikuks maalimise objektiks on valgus. Tõnis Saadoja näituse „Kestev olevik“ vaade.Paul KuimetKas on võimalik astuda kaks korda ühte ja samasse valgusse?
Tõnis Saadoja valgusdokumentalism on üks paljudest vajalikest sisenditest tulevasse kultuuri, kus looduse tajumise mütopoeetika on ümber kujunenud uueks pingeväljaks.
4 minutit -
Alexei Gordini foto- ja videonäitusel „See kaunis maa“ eksponeeritud pildid on omamoodi süütud, sest need pole algselt sugugi tehtud näituse- ja galeriikonteksti.Paul KuimetMina olin siin …
Praeguses üldises eesti fotopildis domineeriv esitlusloogika ei ole võimeline püstitama sedavõrd päevakorralisi küsimusi fotograafia meediumi üldise olukorra üle kui Gordini nomaadlik suhe oma lähtematerjali.
4 minutit -
Enim jääb Pascal Bronneri piltidelt-esemeilt paistma eskapismi veider utoopiline potentsiaal.Karel KoplimetsÕhulosside apoloogia
Pascal Bronneri arhitektuurne ulme on segu suhtluskatsetest laguneva koodi tingimustes ja unistamisest selle sõna kõige totaalsemas tähenduses.
4 minutit -
Näituse algust valvav triptühhon „Kolm: Kolmnurk. Ruut. Ring“ (1979), mille süžeeks on vaid valguse vaiksed üleminekud.Roman-Sten TõnissooMa olen päris kaua olemas olnud …
Kai keskuses avanenud personaal, millega Sirje Runge kuuldavasti pärast pikka valulemist käed maalikunstist lõplikult puhtaks peseb, vaatab mõistagi tagasi tema loomingulise tee algusse. Ent pigistab ühe silma kinni.
7 minutit -
Johannes Saal (1911–1964). Tartu vaimuhaigete meeste aed. Joonistus, 1949.Tartu KunstimuuseumHullumeelsus Eesti vanemas kunstis. Raamistusprobleeme
Vanemas kunstis on ridamisi teoseid, mida oleks ehk huvitav vaadata autorite psühholoogilise või vaimse pinge, sisemiste painete, deliiriumide ja kummitavate nägemuste kontekstis.
10 minutit -
Ühelt poolt võib „Ilukabinetis“ näha viiteid iidsetele neandertallaste rituaalidele, samal ajal aga ümbritsevad näitusekülastajat hõbedaselt läikivad kuuekümnendate filmiklassikast tuttavad kosmoselaeva seinad.Roman-Sten TõnissooKas neandertallased unistavad elektrilammastest?
Darja Popolitova ja Madlen Hirtentreu mängivad spekulatiivse disainiga, mille eesmärk polegi küsimustele vastata, vaid disainida seda, mismoodi ja milliseid küsimusi üldse võiks esitada.
7 minutit -
Iga foto võiks sel näitusel asetada ka kuhugi mujale, tulemus oleks ikkagi huvitav. Näituse „See, mida ma vaatama tulin, oli juba kadunud“ vaade.Kulla LaasApokalüpsis, mis juba oli
Näitus „See, mida ma vaatama tulin, oli juba kadunud“ on kaunis ning heterogeenne tervik, mis pole kunagi iseendaga identne.
4 minutit -
Sten OjaveeErakoguPealelend – Sten Ojavee, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja kohusetäitja
Järgmise aasta Veneetsia biennaalil esindab Eestit oma näitusega Merike Estna. Kuigi ettevalmistus on täies hoos, korraldajad projekti kohta üksikasju veel jagada ei saa.
Kuidas areneb Eesti paviljoni ettevalmistamine 2026. aasta Veneetsia biennaaliks?
Arengud on positiivsed ja muutuvad üha kiiremaks. Kuigi näitus avatakse alles…2 minutit -
Merike Estna tööd paiknevad sageli üksteise suhtes teatavas nihkes ning nende kogemiseks peab kord neist üle astuma, kord nende vahelt läbi piiluma.Krista MölderHapra olemise kõikehaarav laine
Tartu Kunstimaja näitusesaali lõuenditel toimub Merike Estnale omastes erksates ladinaameerikalikes värvides ja lainetuse motiividel pidev liikumine ja värelemine, kandes endas emaduse kompleksset keerukust.
4 minutit -
Ajakirja A Shade Colder toimetajad Keiu Krikmann ja Kaarin Kivirähk.Joosep KivimäeKümme numbrit külmemas toonis
Kaarin Kivirähk: „Me ütleme alati oma eesti autoritele, et tuleb kirjutada eeldusega, et see inimene, kes seda teksti loeb, ei tea Eesti kunstist mitte kui midagi.“
9 minutit
