
Ideaalis on iga näitus suurem kui tema elementide summa, kuid selle suuruseni jõudmine on üks kaunis veider protsess.

Virge Jõekalda 1990. aastate tööd on pingsalt täidetud noore kunstniku autobiograafiliste sisevaatlustega.

Vahetustega maalimine on Marleen Suve ja Brenda Purtsaku ühistöös ilmselgelt vabastavana mõjunud, see mänguline aspekt torkab silma.


Tihtipeale juhtub nii, et need, kes on alles saabunud, märkavad kõige selgemalt seda, mis on juba kadumas.

Kurismaa teostes on vähe sellist, mis ei oleks vahetult seotud ümbritsevaga, küll aga eristavad teda teatud rõhuasetused, impulsside läbitöötamise viisid, kombinatsioonid ja pöörangud.

Pascal Bronneri arhitektuurne ulme on segu suhtluskatsetest laguneva koodi tingimustes ja unistamisest selle sõna kõige totaalsemas tähenduses.

Tõnis Saadoja valgusdokumentalism on üks paljudest vajalikest sisenditest tulevasse kultuuri, kus looduse tajumise mütopoeetika on ümber kujunenud uueks pingeväljaks.

Praeguses üldises eesti fotopildis domineeriv esitlusloogika ei ole võimeline püstitama sedavõrd päevakorralisi küsimusi fotograafia meediumi üldise olukorra üle kui Gordini nomaadlik suhe oma lähtematerjali.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.