
Näitus „Siis“ koosneb teostest, milles Tõnis Saadoja ei külmuta aega, vaid näib hoopiski viitavat elu dünaamilisusele.

Kadi Estlandi näitus „Menopausal Lido“ ei väljenda niivõrd viha konkreetsete sihtmärkide pihta, kuivõrd laiemat ängi poolt inimkonda saatva ohutunde üle.

Iga teos sõltub teda saatvatest teostest. Figuurijoonistuste näituse sisu koorub välja tööde vastastikustest suhetest ja riimidest.

Killu Sukmiti teosed, ühtaegu nii tikitud linikud kui ka protestibännerid, on humoorikad, mitmekihilised ja panevad kriitilise pilguga vaatama patriarhaalsetele muinasjuttudele.

Näitus „Nude“ koondab enda alla 32 naiskunstniku nägemuse alasti kehast, enamiku näitusel esitletud lavastusfotode tunnusjooneks on esteetiline veetlus ja sensuaalsus.

Vormilisele võõristusele ja kunstnike mõtte-tunnetuse erinevale suunale vaatamata mängivad kaks autorit näitusel harmooniliselt kokku.

Siim Preimani kureeritud näitus „Minu kodu, meie linn“ uurib ja problematiseerib ruumi, ühtekuuluvustunnet, lähedust ja üksindust.

Urmas Lüüsi näitus „Härra N-i elu ja surm“ on dekadentsi varakamber, toksilist kultuuri lagundav ferment.

Üheks näituse lähtepunktiks on olnud sõda, ent see sõda oli asetatud pigem sümboli staatusse.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.