„Tajuvälja geomeetria“ galeriis Tütar kuni 16. III.

Galeriis Tütar avatud Helen Tago isikunäituse keskmes on graafikasarjad „Tajuvälja geomeetria. Ilmutus“ (2025) ja „Saamise väljad“ (2025). Mõlemas käsitleb kunstnik erakordselt tundlikult müstilist küsimust: kuidas me ümbritsevat tajume? Ühelt poolt tunnetab ta maailma kui midagi, mis pidevalt eri teks­tuuride koosmõjul sünnib ja hääbub. Teiselt poolt on ta püüdnud seda protsessi geomeetriliste kehade, jooniste ja arvude abil kirjeldada ja kujutada. Selge on tahtmine kogu tunnetuslikult hoomamatu ühte hetke kinni püüda. Kuidas sellistes oludes kunstniku loodud mõtteruumides orienteeruda ja oma tajuvälja suunata?

Samm vasakule, taevale lähemale

Helen Tago teosed on volditud sirmikujulisteks. Olenevalt vaataja asu- või seisukohast näeb ta töödel erinevat sisu. Sarjas „Tajuvälja geomeetria. Ilmutus“ avanevad vasakult poolt pilvekujundid, paremalt poolt vaadates paistavad aga erisugused geomeetrilised kehad. Kui seista täpselt teose ees keskel, saab orgaanilise ja geomeetrilise maailma omavahel ühendada – ja luua kummastava tükilise uue reaalsuse. Elnara Taidre on nimetanud näituse saatetekstis teoste kujundeid platoonilisteks kehadeks ning korrapärasteks hulk­tahukateks. Neid viit tahukat võib õige vaatenurga korral ka näitusel silmata. Kui Tago hulktahukatele veel lähemale tungida, võib näiteks tetraeedrit näha teemandi kristallvõres, kus süsiniku aatomid moodustavad korrapärase struktuuri. Tago kõrgtrükitehnikas geomeetrilised kehadki näivad teemantidega sarnased.

Neil kehadel on olemise ja maailma mõtestamisel oma roll. Näituse saatetekstis on viidatud sellelegi, et Platon käsitles korrapäraseid hulktahukaid mateeria algelementidena ning et Johannes Kepler kasutas neid oma päikesesüsteemi mudelis meie galaktika seaduste kirjeldamiseks. Sellised „universaalset korda“ sümboliseerivad kehad on Tago teostel aga erakordselt hapra olemisega. Näitusel on nad täielikult vaataja keha meelevallas: piisab kui astuda mingis ruumipunktis kaks sammu kõrvale, ning kogu teadmine nende olemasolust kaob taevastesse kõrgustesse.

Sirmi taga tajud hägustuvad

Noblessneri näituseruumi keskel on teos „Tajuväli“ (2025): volditud alumiiniumvõre on allunud painutustele ning hõljub gravitatsioonile vastu puigeldes lae all. Augustatud metallsein mängib vaataja meeltega. Seina taga olevat võib küll näha, kuid teosed mõjuvad sealt vaadatuna hägustatu või looritatuna. Võrest läbi vaatamisel lisandub teostele ja neid ümbritsevale ruumile justkui veel üks kiht, mille saab erinevalt paberile trükitud pindadest ruumis positsiooni muutmise korral teostelt lihtsasti eemaldada. Olenevalt sellest, kus vaatajana parasjagu seista, muutub ka arusaam näituse töödest. Mida rohkem ruumis liikuda, seda avaramaks muutub ka taju kunstniku loomingust.

Helen Tago on sageli trükitud pinnaga uusi vorme ja ruume loonud. Näiteks Hobusepea näitusel „Tumeaine“ (2019) moodustas Tago teos „ruumilise kärjestiku“*: teos kasvas ja ronis mööda galerii põranda- ja seinapinda, muutes sellega ka teose vaatamisprotsessi. Külastaja oli sunnitud liikuma koos teosega ning seeläbi muutus looduga suhestumise kogemus palju kehalisemaks. Selleks et teos end kätte annaks, pidi vaataja talle järgnema.

Teoses „Taevatrepp“ (2024) oli aga Tago maapinna sügavusi kujutav graafiline teos kinnitatud puutrepile, mille raamistik tõusis ühes teosega aste-astmelt kõrgemale. Ruumiliselt kaugemal asuvad teose osad muutusid seejuures ühtlasi hägusemaks ja vähem detailseks. Jällegi rõhus kunstnik subjekti asukoha olulisusele teose või vaadeldava objekti suhtes. Graafikasarjas „Vaade“ (2016) on ta mänginud samuti subjekti ja objekti vahelise kauguse nihestamisega. Lähivaatluse all on siin Vabadussõja võidusammas. Teostes „Vaade IV“ ja „Vaade V“ võib näha võidusamba klaaspinna lähivaateid. See murenenud metalse kinnitusega klaaspinna detail moodustab eraldiseisvana täiesti uute tähenduste ja tajudega tõlgendusruumi.

Mõtte- ja trükikihtide lisamine

Tago ei loo ruumi üksnes erinevaid materjale painutades ja voltides, tema teostes kuhjuvad pidevalt ka mitmed trükitehnikad. Näitusel „Tajuvälja geomeetria“ välja pandud tööd on loodud kuivnõelatehnikas, kõrgtrükis ja monotüüpias. Seejuures on eriti põnev, et monotüüpias pilvekujundite puhul on värv kantud sellelesamale alumiiniummaterjalile, mis moodustab „Tajuvälja“ teose näituseruumi keskmes. Niimoodi peitub teostes seda ümbritseva ruumi jälg.

Esteetiliste otsuste kõrval on juhtinud kunstnikku tehnika valikul ka eetilised kaalutlused. Oma teostes on Tago kasutanud näiteks elektrisöövitust, mille keskkonnajälg on traditsioonilise happega söövitamisega võrreldes tunduvalt väiksem. Need küsimused on tänapäeval vägagi relevantsed, kuid kunstiloome puhul võivad need mured tunduda näituse mastaapi arvestades justkui liiga maised. Tago näitab, et kunstnikul on võimalik ka tehniliselt maailmaparandusprotsessis osaleda, mitte ainult oma mõtetega sellesse panustada.

Kõrvalseisja silmade ja meeltega

Üheks Helen Tago mõtete lähtekohaks oli Urmas Ploomipuu looming ja dialoog tema teosega „Maastik prismaga“ (1974). Ploomipuu teosel on heinamaal justkui hõljuv rastervõrguga kaetud kaheksanurkne prisma. Taamal maastiku kohal laiuvad rünkpilved. Ka Tago monotüüpias pilved oleksid kui rastriga kaetud. Ühelt poolt sünnib seeläbi dialoog Ploomipuu teosega, aga rastrikujundi kaudu seab kunstnik küsimuse alla ka graafika kui tehnika loomuse. Kunstnik suhestub nii eelmiste põlvede graafikute kui ka graafika ajaloo ja trükitehnikatega üldisemalt.

Mõneti toimib Tago loomingus pidev korrapärase ja korrapäratu vastandus. Kunstnik rõhub vaataja tajude paljususele ja suhtelisusele, asetades samal ajal tema tajuvälja geomeetrilised kehad, mille olemus seisneb nende korrapäras. Ka graafikatehnika üks olemuslik tunnus on võimalus teost korrata. Tööde lähemal silmitsemisel ilmneb aga korrapäratus ja inimkäe (graafiku) puudutus ja taju, mis lubab siiski igal teosel ainulaadne olla.

Sarjas „Saamise väljad“ rõhub kunstnik aga võimalusele universaalset korda sümboliseerivaid geomeetrilisi kehasid konstrueerida. Helen Tago näitusel kogetu on suuresti külastaja enda luua. Soovitav on pidevalt seisukohta ja vaatenurka vahetada, et kogemus saaks võimalikult avar ja lai. See, mida nende vaatlus- ja uurimistulemustega hiljem teha, jääb juba iga külastaja enda otsustada.

* Britta Benno, Graafika on kihiliselt mõtlemine. – Sirp 29. III 2019.