Sarah Nõmme näitus „Marrastusprintsessi päevikud“, kuraator Kärt Kelder. Hobusepea galeriis kuni 3. III.

Viimasel ajal olen tõsiselt mõelnud tõsiseltvõetavuse ja intelligentsuse peale. Et mis need sellised ikkagi on. Ja miks me peame tihti tõsiseltvõetavaks või intelligentseks teatud masti fenomene, inimesi, teatrit, muusikat? Mulle nimelt hakkab aina enam selgeks saama, et see, mida tihtipeale peetakse nn intelligentseks teatriks/kunstiks ja seeläbi ka tõsiseltvõetavaks ja tõsiseks – pole üldse ei intelligentne ega ka tõsiseltvõetav. Ning teisalt, on olemas ka fenomenid, mida ei peeta tihti üldse tõsiseltvõetavaks, kuid mis seda ometigi on. Näiteks rõõm. Või teatud värvid. Üldse – värvilisus kui selline! Pidulikkuski tähendab tihtipeale mingit maitsekat tumedat-musta-halli, moraliseerivat paatost, mitte kirevust, mustreid, lopsakust, pillavust, groteskset irooniat … Uurisime kolleegidega ühe projekti jaoks eesti pärimust ja jeerum, mis värvide plahvatus, mis koloriidid, milline kirevus! Kui vaatad eri kihelkondade kunagiste rahvariiete ja värvide plejaadi hullust, psühhedeeliat lausa, jätab tõsise eestlase tõsine (hall)kunst hoopis jäämäe tipu mulje …

Ma jälgin Sarah Nõmme Insta­gramis, seega on mulle tema roosamanna-femme maailm sotsiaalmeedia vahendusel juba ette tuttav. Sestap kui kunstniku uuele näitusele Hobusepea galeriis sisenesin, ei üllatanud mind protobuduaarlik tumepunaste-roosade värvide installatsioon sugugi. Nõmm on vist kunstnik, kes võtab roosat värvi tõsiselt. Ja mulle meeldib see. Mina võtan ka. Vägagi. On tore tulla vahelduseks näitusele, kus ei domineeri mingi pretensioonikas võltsvagadus-tõsidus, kus poole ruumi enda alla ei ole võtnud mingid Voldemorti stiilis skulpturaalsed inimpäid meenutavad topised, deep ambient taustal. Tegelikult seda ambient’i muidugi pole, aga minu peas hakkab see tihti meie näitustel justkui iseenesest kaasa kõlama …

Feminiseerides fetišit

Kuigi mitmed kaasaegsed kunstnikud on nii Eestis kui mujal oma loomingus käsitlenud erootilist fetišismi, kipub seda käsitlevas arutelus endiselt domineerima maskuliinse seksuaalsuse diskursus. Kriitilised feministlikud teoreetikud aga pöörduvad fetišismi teema juurde viimasel ajal tagasi uurimaks (seni kõrvale jäetud) naiseliku seksuaalse enesemääratluse võimalusi. Näiteks nii Maria Isabelle Lehtsaare kui Sarah Nõmme (kes on omavahel teinud ka koostööd) võib liigitada eespool mainitu alla. „Fetišism ei hõlma vaid seksuaalset praktikat, vaid omab ka epistemoloogilisi tagajärgi, kuna see kujundab teadmist ja uskumusi seksuaalse erinevuse kohta.“¹

Ehk siis fetiš või mingit laadi kink pole pelgalt kõrvalekalle normist, vaid teistsugust ja teistsugusust eviv mõtlemislaad, mis nihutab piire sellest, mida võib üldse pidada nn normaalseks ja normatiivseks identiteediks-seksuaalsuseks-soolisuseks jne. Sellised binaarsused nagu subjekt / objekt, perverssus / normaalsus, maskuliinsus / feminiinsus jms mõjutavad igapäevaselt meie arusaamu nii soost, uskumustest kui teadmistest endast. Ellen McCallumi arvates saab fetišism muuhulgas aga õõnestada selletaolisi traditsioonilisi vastandusi, pakkudes asemele arusaamu, mis lähtuvad tihti just feministlikest ja/või kväärteooriatest. BDSM-praktika eri harudes on soolise mitmekesisuse-ujuvuse võimalused ka ju täiesti olemas. DDLG ehk Daddy Dom (kes ei pea tingimata olema mees) ja Little Girl (kes ei pea olema naine) on selline praktika, kus üks partner (dominant) võtab nn hoolitseja ja teine partner (alistuv) kehastab vastavalt Little’i ehk nn väiksekese rolli. See dünaamika keskendub rohkem psühholoogilisele ja emotsionaalsele aspektile kui rangelt füüsilisele BDSMile. Jällegi, ega „issi“ pea alati olema mees ja „printsess“ pea olema naine.

Nagu Nõmm oma näitust kirjeldavas sisendis ütleb, on nii lapseea printsessiks kehastumine kui täiskasvanuea BDSM mõlemad ikkagi rollimängud. Ning rollimäng (rõhuga sõnal „mäng“) teadagi vabastab inimese ühiskonna pealesurutud tihti jäikadest normidest, annab ruumi eksperimenteerida (turvalises) keskkonnas nii iseenda kui teistega. Mõneti on sel sedasi ju ka teraapiline toime.

Emily Apter käsitleb raamatus „Feminizing the Fetish“ (1991) samuti fetišismi teemat, uurides, kuidas see on seotud feminiinsuse ülesehitamise-konstrueerimisega. Raamat pakub sissevaate fetišismi nii kultuurilisest kui psühhoanalüütilisest aspektist, uurides esmalt, kuidas on see seotud seksuaalsusega.² Autor uurib, miks ja kuidas on fetišism sageli seotud just maskuliinse seksuaalsusega ja kuidas naiste roll neis struktuurides on ajalooliselt olnud pigem marginaliseeritud. Ja mis eriti põnev, autor uurib, kas naiselikkust kui sellist on võimalik mõista just nimelt „fetišistlikult“. Ning kas naised saavad oma keha ja seksuaalsust siduda fetišismiga, ilma et see piiraks nende agentsust? Mulle tundub, et Nõmm uurib mõneti sama mis Apter ning on jõudnud temaga sarnase vastuseni – et saab küll. Ja kuradima hästi saab. Nõmme näituski pakub üldjoontes välja, kuidas fetišismi dünaamika on tihedalt seotud soolise ja seksuaalse identiteedi küsimustega, mõeldes välja uusi (seksikaid) võimalusi, kuidas naised võivad ise fetišistlikke vorme uuesti (taas)määratleda, neid võimendada ja seeläbi nii end kui teisi võimestada eksperimenteerima ise – ja tundma seejuures vähem või üldse mitte mingit häbi!

Seksuaalsus kui pingeväli

Mäletan, kuidas lasteaias pärast seda, kui kaks kostüümis (mis nad olid, mingid naksitrallide moodi tegelased, tõesti ei mäleta enam) meestegelast käisid meil esinemas, mõtlesin nädalaid oma peas, kuidas need kaks mind kinni seovad ja teevad minuga igast kõlvatusi. No kui vana ma siis olin? Neljane-viiene? Kas mitte Margit Lõhmuse üks novelli autoriminadest ei kirjutanud oma debüütkogus „Sterne“, et tema esimene seksuaalfantaasia oli seotud Leopoldiga? Muidugi võib asi olla ka selles, et mõni lihtsalt ongi pervert, aga iseenesest on huvitav, et väike laps mõtleb mingeid protosidumismänge oma peas välja, kuigi pole ühtki sellist asja veel näinudki …

Seksuaalsus on jah kummaline värk, omamoodi pingeväli. Printsessid ja piitsad lähevad vahel vägagi kokku, üks ei pea välistama teist. Nõmme näitus on ka üks selline väli, kus omavahel ristuvad objektid, mis esmapilgul kokku ei peaks käima. Pehme ja kõva, metall ja satiin, vereproovid ja tikkimine, karvad ja ilu, erutus ja lapsepõlv. Kuigi ükski väljapaneku objekt – meenutagu ta materjalilt mingit lapselikkust, pehmust, roosamannalikkust –, n-ö süütust kui sellist eneses siiski ei evi. Õhupallid on kuidagi loppis, õrnlilla pits end lähemalt silmitsema ei kutsu, tikitud sõnumiga printsessilikku kleiti – isegi kui saaks – enese selga ei passiks ning allkorrusel tekk, mille all kumab mingisuguse eluka-objekti-inimeste abstraheeritud kuju, mõjub ka pigem õudselt kui õdusalt. Kõigi nende satsilis-patsilis-satiiniste objektide keskel on üldine vaib läbivalt ebamugavustunne. Isegi veidi kõle on. Tegemist pole immersiivne näitusega, nagu nunnunduse-esteetikat viljelevate ruumide puhul tihti kipub olema. Kogu oma naiivsuses, pehmuses ja roosalikkuses on siin lõppkokkuvõttes ebamugav. Eks see ongi omamoodi harawaylik „raskustes püsimine“? Tuleb välja, et roosa pole üldse nii lihtne värv. Ja printsessid ei ole tehtud vaid mannavahust. Vahel tahavad nad piitsa. Kord pehmemalt, kord tugevamalt.

1 Ellen McCallum, Object Lessons: How to Do Things with Fetishism. SUNY Press, Albany 1999, lk 1.

2 Emily Apter, Feminizing the Fetish: Psychoanalysis and Narrative Obsession in Turn-of-the-Century France. Cornell University Press, Ithaka ja London 1991, lk 25.