
Vanaemadest on eesti lastekirjanduses piisavalt kirjutatud, aga mitte nii täiuslikku filosoofilist teost kui Katrin Lauri „Atlantis“.

Vahur Pähnapuu elustab teoses „Siis jääb ka päevatõus“ mälestused kunagisest Raadi aiandist ja oma emast, kes seal töötas ja kõigest hoolimata oli õnnelik.

Luuletaja leiab sõnad, aga Tõnis Vilu on peale sõnade leidnud veel midagi muud, suuremat. See, mida ta teeb, on hea. See teeb head.

Mati Undi muuseumi uue püsinäitusega on Tallinna kirjanduskeskus loonud silmapaistvalt hea ja moodsa kirjandusliku kosmodroomi.

Värske Rõhu peatoimetajad heidavad pilgu ajakirja kahekümnele tegevusaastale ja noorele eesti kirjandusele.

Han Kang seab romaanis „Taimetoitlane“ kahtluse alla, kas vägivallale on üldse võimalik vägivallatult vastu seista.

Niguliste kiriku raamatunäitusel valdab külastajat eriline tunne: väga paljud eesti kirjandus- ja kultuuriloost tuntud teosed on ühtäkki päriselt tema ees.

Meie noortekirjanduse tase on hea, kuid avalikkuse vähene emotsionaalne toetus ja kasin vahendamine teistesse keeltesse pärsivad selle arengut.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.