-
Tsükkel ?Tartu küklos? koondab valdavalt riimilist luulet. Kuigi kuulun juba nende hulka, kellele vabavärss tundub loomulikum, ei väsi ma üllatumast, kuidas pealtnäha lihtsatele riimidele suudab pingsaid luuletusi rajada näiteks Triin Soomets. Ent kas ongi õige öelda, et Soometsa luule pinge on riimides? Pigem ikka neis meelelistes-rütmilistes kontrastides, mis riimidele eelnevad ja nendes ei vaibu.
Loone Otsa riimidele aga mingit pinget ei eelne ega järgne. On…
-
Grunbergi geniaalne tekstipidamatus on aga nii ülevoolav, et 2000. aastal valis ta omale teise kirjastuse ning debüteeris Marek van der Jagti nime all, pälvides ?Minu kiilaspäisuse ajaloo? eest aasta uustulnuka preemia. Kaks aastat hiljem sama pseudonüümi all ilmunud ?Gstaad 95 ? 98? minajutustaja on aga oma süütuses kraadi võrra perverssem kui de Sade ?Vooruse õnnetustes?.
Kui Grunbergilt võib veel teab mida oodata, siis Zwagerman on jõudnud…
-
Selline on minu kokkuvõte Sofi Oksaneni raamatust ?Stalini lehmad?. Kokkuvõtte järgi võiks kirjutada mitu väga igavat, tüütut, mittehaaravat, targutavat või pingutusest kärisevat raamatut. Et muudkui ?Anne raamatu? silt peale ja müüki. Küll nad ostaks. ?Nemad?. Salapärased elukad, kes nüüd ajavad sama hoolsalt säärte pealt karvu, nagu nad paarikümne aasta eest importsukapükse taga ajasid.
Kuid ennäe, Oksanen kirjutas hoopis haarava ja erutava raamatu. Napakymppi. Otsekui mõnusa vabakäejoonega…
-
Nii nagu XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul kerkisid eesti luuletajate hulgast esile vaieldamatult väga jõulised naised, kelle vägi on mõjutanud nii kirjanduskaanoneid kui ka ühiskondlikke malle, nii on ka XXI sajandi algul eesti naiste hulgast silmapiiril mitu väljapaistvat poeeti. Vägi ei tähenda siinses kirjutises mitte arvulist hulka, vaid vaimset jõudu, mida Kristiina Ehin, Elo Viiding ja Triin Soomets praegu eesti noorema põlve (nais)luuletajaist kindlasti…
-
Selleks, et mõista seda arvustust, pean vajalikuks ära märkida, et käesolev raamat on kolmas mulle arvustamiseks pakutu; kahest eelmisest loobusin, sest need ei kõnetanud mind ja ma ei soovinud lihtsalt lahmida, lihtsalt halvasti kirjutada. Mõnes mõttes avab see olustikuline seik ka Eesti luule konteksti: umbes ainult 1/3 Eesti luuleraamatutest kõnetavad mind kui üht (potentsiaalset) lugejat. Suurem osa kõnetavad kedagi teist (?) või ei kõneta üldse kedagi…
-
Debüüdihirm ja ärevus on Kaevatsil õnneks juba selja taga. Uut raamatut alustab luuletaja kauni motoga, mis ka kokkuvõttes kenasti haakub ülejäänud kirjutisega ning loob fooni, mis annab natukenegi aimu autori taotlustest. Eelkõige tunneb ta ennast inimteadvuse teisel tasandil olevat s.o. illusionist köiel /?nagu illusionist, kõndisin nööril ja / riskisin õndsusesse kadumisega?/ (lk. 9). Ehkki juba tüütuseni tuttav köielkõndija kujund, on sel siiski hea põhjendus olemas. Ning…
-
Eesti rahvas ja poliitmajanduslikuks eliidiks upitunud tegelinskid pole kindlasti nii loomlollloiud (T. T.), kui Kivisildniku loomingust võib paista, aga ajal kui selgrootud eurokraadid seisavad püsti ainuüksi oma paksu naha ja häbitu edevuse najal, võib Kivisildniku kriitilis-ründavast sõnast kaugemale minna vaid füüsilise vägivallaga. Niisiis tuld kultuuri- ja peaministri pihta! Miks mitte igatseda aega, kui Sven on president ja Matti Milius kultuuriminister. Siis on Eesti jälle riik, aga…
-
Kui te mulle külla tulete, siis peale lahtise püksiaugu hakkab järgmisena silma elutoa päikesekollane toon, taamal terashall magamistuba. Kogu maja värviküllus on Toomas Volkmani välja mõeldud. Kui tulime lagedale ideega, et magamistoa seinad võiksid olla terashallid, hoidsid kõik kahe käega pead kinni.
Nüüd on magamistoa metallikhallidele seintele kontrastiks erkroheline voodikate ja tindisinised padjad. Elutoa kollasesse pidid tulema helesinine sohva ja tugitool. Kuna see idee tundus algselt…
-
Sellega raamatute ühisosa lõpebki, sisust rääkides paralleele tõmmata ei saa. Ega tohigi, sest Paavle on ikkagi professionaal (juba esimesed read kuulutavad, et poeet jääb poeediks ka siis, kui ta parasjagu ei kirjuta), Oopkaup ja Kuusk aga pesuehtsad amatöörid. Paraku ei ole erinevalt muudest spordialadest kirjanduses palgakategooriad ja muud staatused paigas ning seetõttu jääb häguseks, mitmendas liigas Oopkaup ja Kuusk Eesti meistrivõistlustel luuletamises esineda tohiksid.
Igatahes…
-
Kui ma ise teaksin, siis jätaksin luuletamise järgi, või teaksin, mis on luuletamine, ja seepärast ei luuleta. Aga ma ei tea kumbagi, mis on luule ja miks ma luuletan. Sellepärast on see üks vastik kohustus.
Mis on see vedru, vajadus ja tung luuletada? Millest on see luule tingitud?
Minu valest kehaehitusest.
Millal sünnitakse luuletajaks?
Siis kui lugemine selgeks saab.
Kas selles elus, või ümber, või üldse?
…
