-
Järgmisel hetkel lõi nuuskpiiritus mind virgeks ja sagisid kõik mu ümber ? olin üsna dramaatiliselt lauale vajunud. Kutsuti kooli medõde ja me läksime arsti kabinetti. Kas sa käid alati nii kiiresti, imestas õde. . . . .Või ainult siis, kui minestanud olen, lõpetasin naerdes ta lause.
Pärast lühikest läbivaatust, mille käigus hullemaid terviserikkeid ei tuvastatud, saadeti mind koju ja soovitati rohkem värskes õhus viibida. Kodust ärgitatigi mind jalutama, öeldi ka,…
-
On selgi suvel Eestimaal olnud päevi, mil meie põhjamaine päike kõrvetas kõike ja kõiki, päevi, mil nahk kippus suisa kõrbema. . . . Jah, kõrbema ? ilus õ-line sõna, ja kas ei ole sellest tulisest tegusõnast siginenud ka nimisõna ?kõrb?? Loomulikult ei ole tänapäevalgi paljud eestlased kõrbes käinud. Kes sinna tahakski minna, seostub see ju araablastega, ja eks siis tule ju automaatselt mängu ka islam ning sellega koos kõik…
-
2004. aasta romaanivõistlusel II auhinnaga pärjatud Olavi Ruitlase ?Kroonu? on vaadeldav Eestis varem ilmunud sõjaväeromaanide (sel ?anril pole midagi ühist sõjaromaanidega!) kontekstis. Armee oma karmi korra, range subordinatsiooni, nüri tegevuse, naistepuuduse ja kõigest sellest tekkida võivate hälvete suure hulga tõttu on vist ammendamatu huumoriallikas ? on ju hälve igasuguse huumori algtõuge. Kuna sõjaväeromaane kirjutatakse enamasti isiklike kogemuste najal, siis on naljad üsna realistlikud või naturalistlikud.
Isevärki armee
Kaks…
-
Ma oskan Kiike kõrvutada ainult kahe autoriga, need on kaks väsimatut kirjutajat Anton Suurkask ja Lev Tolstoi. Esimesele kuulub eestikeelsete raamatute rekord, neid peaks tal olema 143, Tolstoi kogutud teosed mahuvad 110 köitesse. ?Ole usin? on ESTERi-kataloogi järgi Kiige 59. väljaanne, nõnda et järelejõudmine pole võimatu.
Kui mastaap välja arvata, siis on Kiigel Tolstoiga palju ühist: mõlemad on XIX sajandi kirjeldusrealistid, enesekesksed, absoluutselt veendunud, et nemad…
-
Öist vihma oli veel paksult maas,
taevas oli eri toonides hall.
Ei paistnud head ilma kustki otsast.
Aga pääsukesed panid päris kõrgelt,
ise sidistasid rõõmsalt.
Üle kollendava odra
tõi vihmaniiske tuul
tümpsu metsaäärsest talust.
Kerahein koogutab raskelt üle orasheina,
orasheinal vihm ritta tikitud.
Naljakalt vihistades lendab üle maja
üks suur lind.
Juuli viimane päev 2005 Kaarukas. Pääsukesed
Parv pääsukesi tiirutab ringiratast
madalal odra kohal.
Viskuvad kõrgele üles,
kogunevad traadile
rõõmsalt vidistama.
Siis hetkeks jäävad vakka.
Mõni üksik säuts.
Aga juba ?
parvena üle maja.
Kõik vihisevad läbisegi.
Parv…
-
Varasema aastakäigu inimestele ? nagu meile, kes me mäletame nõukogude aja lõppu, jäi Eesti NSV meelde fanta, kokakoolanätsu, kollase glasuuriga jäätise, marmelaaditäidisega ?okolaadikommide, Kosmose marmelaadituubide, Annekese ?okolaadi ja teiste ennenägematute toiduainete ja tööstuskaupadega, Pärnu, Pirita olümpiakompleksi, rakettidega Riiast Kingissepani (enne ja pärast Kuressaaret), samuti ka ?kurratitega?, kes vene keelt ei taha rääkida, aga ometi vaatavad soome televisiooni, sihvakasääreliste ?kurrati? tüdrukutega ja kes teab millega veel. Nõukogude…
-
Küsigem seekord noortepäraselt, veel kaine peaga ja sinimustvalges vaimus: mida teha? Kas raha või karjääri või mõlemat ühekorraga? Rasked küsimused! Ent olgem eriliselt semperlikud (ikka-seesama-likud), ja kiigakem korraks kirjanduse kolikambrisse. Kas on seal midagi unustatut näiteks tiivaripsutamise või -sirutamise kohta?
Ongi! On Villem Grossi (1922 ? 2001) sulest 1958 esmatrükis ilmunud jutustus ?Tiivasirutus?, mis räägib eesti keskkoolinoortest aastail 1939 ? 1941. Selles teoses on nii…
-
Kui viimasel ajal on kurdetud uue ja elulise eesti proosa vähesuse üle (sest eks vahepääl tulnu seostu suuresti maagilise realismi või ulmega), siis viimased sündmused näitavad kõike muud. Olulisim erijoon uue laine juures on ilmselge: meil on küpsemas esimene postkenderlik põlvkond prosaiste-romaanikirjanikke, kes ei kujuta eesti kirjandust ilma Kenderita enam ette. Nüüd on pinnas, millel elukujutusega edasi liikuda. Nihe on sarnane tollele, mis kunagi leidis aset…
-
OPiraamat. Koostanud Margot Visnap ja Gerda Kordemets. Varrak, 2005.
Pea 300-leheküljelise tekstikogumiku üks koostajatest Gerda Kordemets on raamatu avaveerus muu hulgas öelnud, et ?OPiraamat? on kokku pandud ka sel põhjusel, et televisioonist nähtud ja sealt kiiresti kaduv kultuurijutt jäädvustuks käegakatsutavamalt. Kuna ?peale kaamera kinnipanekut aetud juttudest on siginenud tunne, et olulisim jääb alati ütlemata ? lihtsalt ei mahu teleformaati.? Toimetajad on püüdnud koondada mõtteid selle kohta, mis…
-
Vestlesin umbes aasta tagasi ühe vanema kolleegiga Eesti kirjanduskriitikast. Ta kurtis, et kaasaegne kirjanduskriitika täidab rohkem tootetutvustaja rolli. Kriitik peab arvestama alati, et tema on üks vähestest, kes raamatut lugenud on, ja seetõttu on ta vastutav soovitamise-mittesoovitamise (seega ka ärilise edu) eest.
Mul on hea meel, et saan kirjutada arvustuse äriedu mõjutamata. Kristiina Ehini värsket luulekogu ?Kaitseala? on paljud minu vestluspartnerid lugenud ja inimestel on selle…
