-
Vahur Afanasjev, kas too arvumaagia, uus alanud sajand, märgib eesti kirjanduses mingit muutust või uut aega, või aitab lihtsalt kirjandusloolastel jupitada aega kronoloogiliselt sajandi lõpuks ja alguseks? Mis siis on kirjanduses toimunud?
Otsustavaima muutuse tõi ühiskonnakorra muutus, see tähendab 1990ndad. Iga tegelane saab nüüd väikese pingutusega raamatu välja anda. Kahjuks käis ühiskonnas muutustega kaasas järsk arusaamine, et raamatud on kallid ja nende lugemine ajaraisk.
Piire murti, nagu ikka.…
-
Kivisildnik, Vägistatud jäämägi. Ji, 2006. 80 lk.
Kivisildnik on tõusnud pea elava klassiku staatusse. Auväärt positsiooni kinnitab veel oma raamatusarja ilmumine, kus tema enda teos üks õnnestunumaid. Kunagisest Hirohalli ja Eesti Kostabi Seltsi mässumeelsest liidrist ning Tartu NAKi taaskäivitajast on saanud “Jumaliku Ilmutuse” juhtfiguur. Sarja teises raamatus ongi jumalike ilmutuste meelevalda sättinud ennast toode nimega “Kivisildnik”.
Kivisildnik kirjandusest väsinud?
“Vägistatud jäämägi” ei paku lugejale sisuliselt üllatusi ning miski ei…
-
Jaan Aps, Tähtis kevad. Varrak, 2006. 328 lk.
Ma arvan, et me kõik oleme kunagi olnud noored. Ei noh, seda küll. . . . kuigi mõni on vananenud varem, aga vähemalt teinud nooruses kaasa näiteks mõne jabura klassiekskursiooni. Ja just nimelt bussiga. Kui mitte keskkooli ajal, siis vähemalt tudengipõlves. Ekskursioon ekskursiooniks, aga ürituse peamiseks tagamõtteks oli ikka kõva õllejoomine ja naiste/neiukeste tagaajamine, olgugi et see tavaliselt lõppes vaid meeleheitliku ja…
-
Novalis, Aforisme ja fragmente. Saksa keelest tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 19. 80 lk.
Seda laadi fragmendid on kirjanduslikud seemned.
Nende hulgas võib muidugi olla nii mõnigi viljatu tera –
kuid ometi, kui kas või mõni neist idaneb!
Novalis, “Õietolm”
Saksa vararomantiku Novalise (Friedrich von Hardenberg, 1772 – 1801) tagasihoidliku mahuga, kuid kaaluka mõjujõuga loomingust on seni eesti keeles ilmunud vähe. Vaid luuletus “Hümn ööle”…
-
Juhtus nii, et enne Tiit Made raamatu “Ükskord niikuinii” lugemist olin just lõpetanud Edgar Savisaare “Peaministri” läbipuremise. Savisaare raamat on ääretult isiklik: minu mõtted ja tahtmised, minu tegemised, minu võitlus. . . . Kõik sündmused, kõik asjaolud, kõik inimesed nähtud läbi isikliku prisma, isiklike läbielamiste – ka täna, kirjutamise ajal, veel. Ja kõik koos süvaanalüüsiga.
Madel torkab silma aga tahtlik kõrvaltpilk, krooniku impersonaalsus kuni selleni välja, et ta endast kõneleb…
-
Knuts Skujenieks, Mats Traat ja Victoria Traat.
16. novembril tähistati Tallinnas Läti saatkonnas Läti Vabariigi 88. aastapäeva. Oma loomingut tutvustasid hiljuti 70aastaseks saanud läti luuletaja ja tõlkija Knuts Skujenieks ning helilooja Uldis Fridrihsons. Knuts Skujenieksi luule tõlkeid (ilmunud “Läti uuema luule valimikus”, Eesti Raamat, 1997) luges läinud nädalal 70. sünnipäeva tähistanud kirjanik Mats Traat. Sama õhtu jutuajamises osalesid Knuts Skujenieks, Mats Traat, Victoria Traat, Guntars Godiņš ja…
-
Tiit Aleksejev, Valge kuningriik. Varrak, 2006. 198 lk.
Betti Alveri debüüdiauhind on kõige olulisem tähelepanuavaldus, mis meil noore (või, noh, alustava) autori töö tunnustamiseks olemas. Kui vaadelda, kuidas auhinda viimase kümmekonna aasta jooksul antud, tuleb rahul olla: valitseb tasakaal, auhinnatud on nii luuletajaid (nt Varblane, Kruusa) kui prosaiste (nt Heinsaar, Kunnas), aga ka tekstieksperimentaatoreid (Erkki Luuk, raamatu “Jaak Rand ja teisi jutte” autorite kollektiivi).
Aasta 2006 jääb mulle…
-
Toomas Raudam, sul ilmus just uus raamat, esseede-artiklite kogumik “Väike äratundmiste raamat”. Kuidas sa sellest seosest mõtled – ajakirjandustekst versus kirjandustekst? Kas sa kirjanikuna mõtled juba ka tillukest lehenuppu treides selle loo kohale mingis suuremas mõeldavas narratiivis?
Ei, seda just mitte, lehelugu on ikka lehelugu, lihtsam, selgitavam, didaktilisem. Mulle ei tule meelde, et üks oleks teiseks üle läinud, võib-olla Postimehes töötamise ajal midagi oli. Küll olen püüdnud…
-
Helga Nõu avab minu meelest oma viimases teoses “Ood lastud rebasele” tõetruult naise hinge ja, mis ehk kaaluvaim, oskab oma tähelepanekuid-fantaseeringuid haaravalt kirjeldada. “Ood. . . .” on ühetegelaseromaan, peategelane Hanna on a ja o, kõrvaltegelased on kõik temaga seotud, mitmed mehed neist mänginud Hanna elus tähtsat osa. Teose kompositsioon võiks peegeldada ehk kanapäisust, või kui see liiga räigelt kõlab, siis ehk paanitseva naise mõtete ja tunnete virvarri, mida…
-
*
kui ma mõtlen venetsueela vaeste peale
siis meenuvad mulle nende savionnid
või olid need kivist
või prahist
või kurat teab millest
maracaibo järve ääres
seal kus maracaibo pole enam
laht nafta ja maailma pikim sild
ka pilvelõhkujatega miljonilinn mitte
mille kuberner oli harry männili äi
minge ja vaadake tema monumenti
otsekui barclay de tolly isamaasõjas napoleoni vastu
araabia täkul keset naftat
põlvini põlvili
ja teisel pool riigile kuuluvat naftat
raudtee kitsaste rööbastega
ja
vaesus vaesus vaesus
mis te arvate
mis neil vaestel oma…
