-
Peeter Sauter, Vere jooks. Tuum, 2006. 288 lk.
Selles jutukogus on seitse juttu, pikkusega 30 – 60 lehekülge. Need ei ole just eriti meeleolu kergitavad jutud, aga need võivad meeldida. Kas just kõik, mis juttudes seisab, aga teatud kohad küll. Ja mõned kohad võivad vastu hakata, isegi vastikust tekitada. Tean lugejaid, kes juba pärast esimest/teist/kolmandat verd raamatu käest pannud. Need, kes sealt edasi loevad, saavad osaliseks üsna…
-
Peeter Sauteri 1997. aastal ilmunud jutukogu “Luus” algas autori soovitusega lugejale lüüa raamat lahti kus juhtub ja lugeda. “Tavaline eesti proosa.” See soovitus annab Sauteri tekstidele lähenemiseks suurepärase võtme. Ei ole niivõrd tähtis, millise aasta või millise süžeega lugu ette võtta, Sauter haarab su ikka täielikult oma pöörisesse, olgu siis käes “Vere jooks”, “Indigo”, “Kogu moos”, “Luus” või midagi muud. Kirjanik ei räägi pea millestki ja…
-
Belle de Jour, Londoni lõbutüdruku intiimseiklused. Pegasus, 2006.
“Ma olen tööl alates praegusest hetkest. Naerata, lehvita, anna talle aadress. Siit alates ei ole ma enam mina ise. . . . Järgmisel hommikul ärkasin üles enda voodis. Hoidsin kätt üleval, vaatasin seda lõputult kaua. Kas midagi peaks olema teistmoodi? Kas peaksin end tundma ohvrina, kuritarvitatuna? Ei oska öelda. Feministide teooria peenemad tahud ei paistnud mulle mõjuvat. Kõik tundus, nagu oli alati…
-
Ühelt poolt tunnen Jürgen Roostele kaasa. Tema, kes ta (kuulu järgi) loeb läbi iga viimsegi kui Eestis kirjutatud luulekogu, peab arutu debütantide tulva all üha enam pingutama, et mitte ülevaadet käest lasta. Ja kui selle arutu arvukuse puhul on enamalt jaolt tegemist kogudega, mis küpsemata, siis on seedehäire ja iiveldustunne kerged tekkima.
Teiselt poolt tuleks aga mõtelda, kas luulevälja mürastumise vältimiseks ei saaks midagi ette võtta, et…
-
“Kasvamine ühes teatavas kultuuris ja ühte teatavasse kultuuri on küllaltki fataalne, määrates paljuski ära meie suhte maailmaga ja iseendaga, selle, milliseid jooni me endas hindame ja arendame, sest need on ümberringi hinnatud, teadmise nende “headusest” oleme me sisse imenud juba emapiimaga, nagu öeldakse, teisi jooni aga surume alla või ei arenda välja, sest ei pea neid väärtuslikeks,” kirjutab Tõnu Õnnepalu (lk 234).
Et aga paremini mõista, millised…
-
Romaanile oleks nagu kolmest küljest seinad peale langenud. Neljas sein, toekam, (arvustus Jürgen Rooste sulest) jäi püsti. Püüan neid kolme seina tõsta, oma lugu alt kätte saada. Lugeda tuleb seda, mida on kirjutatud, mitte seda, mida tahetakse, et oleks kirjutatud, ilma et teataks, mida tahetakse.
Mastaap ja moodus. Eksistentsiaalset kulgu meditatiivset teksti ei saa lugeda ega arvustada realismiteksti ratsionaalse retseptoorika alusel. Tulemust ei ole. Või on…
-
Ühelt poolt tunnen Jürgen Roostele kaasa. Tema, kes ta (kuulu järgi) loeb läbi iga viimsegi kui Eestis kirjutatud luulekogu, peab arutu debütantide tulva all üha enam pingutama, et mitte ülevaadet käest lasta. Ja kui selle arutu arvukuse puhul on enamalt jaolt tegemist kogudega, mis küpsemata, siis on seedehäire ja iiveldustunne kerged tekkima.
Teiselt poolt tuleks aga mõtelda, kas luulevälja mürastumise vältimiseks ei saaks midagi ette võtta, et…
-
“Kasvamine ühes teatavas kultuuris ja ühte teatavasse kultuuri on küllaltki fataalne, määrates paljuski ära meie suhte maailmaga ja iseendaga, selle, milliseid jooni me endas hindame ja arendame, sest need on ümberringi hinnatud, teadmise nende “headusest” oleme me sisse imenud juba emapiimaga, nagu öeldakse, teisi jooni aga surume alla või ei arenda välja, sest ei pea neid väärtuslikeks,” kirjutab Tõnu Õnnepalu (lk 234).
Et aga paremini mõista, millised…
-
Romaanile oleks nagu kolmest küljest seinad peale langenud. Neljas sein, toekam, (arvustus Jürgen Rooste sulest) jäi püsti. Püüan neid kolme seina tõsta, oma lugu alt kätte saada. Lugeda tuleb seda, mida on kirjutatud, mitte seda, mida tahetakse, et oleks kirjutatud, ilma et teataks, mida tahetakse.
Mastaap ja moodus. Eksistentsiaalset kulgu meditatiivset teksti ei saa lugeda ega arvustada realismiteksti ratsionaalse retseptoorika alusel. Tulemust ei ole. Või on…
-
Malle Salupere, Postipapa. Mitmes peeglis,
mitmes rollis. Tänapäev, 2006. 368 lk.
Kõigepealt ikka kiidukõnet. Malle Salupere on vähemalt 1990ndate algusest peale tegelnud oma mitmete huvialade kõrval üsna järjepidevalt Johann Voldemar Jannseniga. Sel teemal on ta publitseerinud terve rea artikleid, mis on ilmunud valdavalt Keeles ja Kirjanduses. Selle tegevuse eest tuleb autorit kindlasti kiita, sest hoolimata sellest, et Jannsenist on aegade jooksul kirjutatud küllaltki palju ja mitme nurga alt,…
