-
Me jooksust on saanud
suur lonkav minek,
silmades kevade
närtsinud sirel.
Me rõõmust on saanud
kurb naer,
rusikas peos
võimetu raev,
võimetu valu, võimetu soov
olla veel terve, õnnelik, noor.
***
Kuhu külvaja kõnnib?
Läbi elu viib ta rada.
Must maa vaid vaatab, sõnnik.
Ja õhtupäike madal.
Kuhu külvaja kõnnib?
Miks on tal minna vaja?
See maa on püha, õnnis,
kuhu viljateri sajab.
Püha, õnnis on ka käsi,
mis kingib meile kulda –
viskab kuni väsib…
-
Paraku oli nimetatud poliitika väär, kujuteldav kuningriik kadus ja dünastia lõppes sõna otseses mõttes põrgu väravas. Ent midagi jäi ka Tallinna Toompeale: sinna jäi Kreutzwaldi järgi vana Kalevi haud. Eepose teses loos öeldakse otsesõnu: “Kes see käiessa Tallinnas / Silmi oskas sirutada, / Küllap nägi kalmuküngast, / Kuhu pärastpõlve rahvas / Uhkeid hooneid ehitanud, / Teinud kena kirikuda. / Kohta praegu kutsutakse / Tallinna Toompea mäeksi.…
-
Avo Üprus, Toompea vang. 2007, toetanud
Veel paar päeva tuleb telest, raadiost, lehtedest ja paranoikule küllap ka triikrauast labaseid lubadusi, häbematut valet ja retoorilist hämu, et raha kummardama eeldatud eestlane just selle numbriga parteiinimese ennast Toompeale esindama valiks. Siis jutustatakse kokku järjekordne koalitsioon, säravamad lubadused hõõrutakse keskpõrandale ümmarguseks, jäetakse õhku ununema ning kuhugi jäävad ka luuletused.
Pole eriline ime, et riigikogus või ülemnõukogus on pidevalt ka kirjanikud…
-
Foto: Piia Ruber
Täna antakse Adsoni majas kätte Friedebert Tuglase järjekordsed novelliauhinnad, mille pälvisid Mats Traat jutu “Sarviku armastus” (Looming 2006, nr 11) ja Jürgen Rooste “Pornofilm ja pudel viina” (Vikerkaar 2006, nr 6) eest.
Jürgen, ma lugesin seda juttu siin toimetuses enne ajakirjas ilmumist ja lugesin nüüd uuesti pärast hindamist auhinnasäralisena, mitte kui avaldamiskõlbulikku, vaid pärjatud juttu. Lugesin erilise tähelepanu ja huviga. Novell on mõjuv ja ka…
-
1.
Tiina Sepp juhib oma “Peregrina päevikus” (Loomingu Raamatukogu 2007, nr 1-2) tähelepanu sellele, et teelolek, rännak palverännu mõttes, on teatav initsiatsiooniriitus, üleminekufaas inimese elus (initsiatsiooniriitusi on meil järjest vähemaks jäänud ja ühiskonnakorraldus ning riiklik-poliitilisel tasandil kultiveeritavad väärtused soosivad süvenevat infantilismi). Ja samas tõdeb, et kirjanikud-kunstnikud-boheemid on iseenesest alalises “üleminekufaasis”. See tähendab, et teatav vaimne kogemus eeldab kohatust, järjekindlast ja paekivisest identiteedist loobumist. Ma olen alati ja…
-
Palju õnne, vastne riikliku aastapreemia laureaat Andrus Kivirähk! Või kuidas sind peaks kõnetama? Ahhoi, ristirahvas! Miks sa oled selle eesti asja oma asjaks võtnud? See on ju pea tõlkimatu kraam, mis sa kirjutad, väga ebatänuväärne asi. Lugejaid on vähe, keeleruum on väike, mõistjaid on veel vähem. Su huumor nõuab tegelikult päris palju konteksti tundmist ja lugemust. Nobeleid ja Bookereid selle eest ei tule.
Ega see mingi muu…
-
Piibel (kr biblia, raamatukesed) on õigupoolest raamatute kogum. Tuhatkonna aasta jooksul kirja pandud Vana Testament (VT) koosneb üpris heterogeensest kirjavarast. Mis tahes tõlge nivelleerib paratamatult heebreakeelses originaalis valitseva kirevuse. Poeesiat tuleks tõlkida teisiti kui kroonikaid. Ilukirjandusena saaks ja võiks tõlkida kirjanduslikku teksti, seadusekoodekseid nagu 3. ja 4. Moosese raamat peaks tõlkima nagu ikka juriidilisi tekste. Muistses tõlkes kreeka keelde, Septuaginta’s, ongi toora tõlgitud äärmiselt täpselt, tarkuskirjandus…
-
“Me seisame selle probleemi ees, et kirjandus on oma tekkeprotsessilt desakraliseerimine, esmalt ikka kirjanduse eemaldumine religioonist ja riitusest, kuid just sellises bataille’likus mõttes uuesti sakraliseerimisprotsessiks saanud: argise ja/või madala, räpase ülendamine ta kirjanduseks muutmise kaudu ning seejärel lausa müstifitseerimine loob erilise uue vaimuruumi, kus esteetiline kogemus võrdsustatakse religioossega,” kirjutab Jürgen Rooste veebruari Sirbi esimeses numbris.1
Esteetilise kogemuse võrdsustamine sakraalsega saab lisaks bataille’likule rüveduse ülendamise meetodile toimuda aga…
-
1.
Kivirähka tuleb muidugi võtta ühe eesti rahvusliku projekti ühe visama ja konstruktiivsema kriitikuna. Ent retseptsioonil on oht siia takerduda. Mõneti on selles süüdi just viimase paari aastakümne menukaim romaan “Rehepapp” ning ka Kiviräha roll kolumnisti ning naljamehena – tema tõsisema alatooniga asjad jäävad varju, neist kõneldakse üldiselt vähem kui näiteks “Kalevipoja”-laadis järjepanu lajatavast huumorist. Satiiriku ning humoreskimehena ei leia Kivirähk kirjutajana praegu naljalt võrdväärset, vaid ehk…
-
Almanahhist Tuulelohe on saamas uus perioodiline kirjandusväljaanne, kus tutvustatakse kohalike vene autorite loomingut iga poole aasta tagant. Kui almanahhi esimeses numbris, mis ilmus eelmise aasta mais, on avaldatud Tartu literaatide loomingut, siis teises numbris, mis ilmus novembris, on mindud kaugemale. Almanahhi alateemaks sai “Vene kirjandus Balti aktsendiga”, mis vihjab autorite geograafilisele kuuluvusele ja nende ühisele ajaloolisele minevikule. Selles leidub 28 autorit viiest Läänemere piirkonnast: Lätist, Leedust, Eestist,…
