-
Sinisekaanelisi sõnaraamatuvihikuid on sisukateks hinnanud ning neid oma töövahenditeks arvanudki juba nii keeleteadlased kui ka filoloogide perekam ring. Lõpuks ometi edeneb-valmib kaua oodatud akadeemiline vastus F. J. Wiedemanni ja A. Saareste vaimustavatele ühemeheväljakutsetele. Lugeva üldsuse jaoks võivad aga need vihikud tulla isegi teatud üllatusena, et mis sõnaraamatuga on tegu, sest nii mõnelegi on see võinud kahe silma vahele jääda. Ei leidu neid vihikuid kõikides raamatukogudes ega…
-
Nii näiteks oli 2004. aastal Sass Henno “Mina olin siin. Esimene arest” žürii arvates vaimustav sümbioos sauterlikust ja kenderlikust laadist, mis lugejal hambad kurku lööb, nii mõnedki kriitikud aga liigitasid teose “siiski noortekaks” ja kurdeti, et kui sellisele teosele anti esikoht, siis järelikult on eesti kirjandus nukras seisus. 1 Aga nii või teisiti on suur iga võiduromaan ja tihtipeale on seda esikolmikusse mahtunugi – kindlasti ei…
-
Näoline Pilv
Omadus, mida olen Aare Pilve loomingus alati enim nautinud ja imetlenud, on selle julgus. See pole ehk küll see julgus, mida selle sõnaga sagedamini seostatakse − Pilv ju ei kasuta kirumissõnu, mille kasutamise julgusele vahel ekslikult omistatakse aususe kvaliteet. Ei tegele Pilv ka ühiskonna pettuste ühemõttelise paljastamisega. Tema julgus seisneb võimes ja tahtekindluses olla “näoline”, nagu ta ka uue raamatu pealkirjas sõnastab. Liigne oleks öelda…
-
Brautigan – prosaist ja luuletaja
Richard Gary Brautigan (1935–1984), sünniajalt biitnike ja hipide piirialale jääv Lääneranniku kontrakultuuri markantne ja ikkagi kuidagi omaette olemisega esindaja, on proosakirjanikuna eesti keelde sündinud mitu korda. Tema romaaniparemik on meil olemas: 30 aastat tagasi ilmus Enn Soosaare tõlgitud “Arbuusisuhkrus”, iseseisvusajal on ilmunud veel “Abort” (1992, tlk Juhan Habicht) ja “Forellipüük Ameerikas” (2004, tlk Tuuli Seinberg ja Atko Remmel). Teatud ringkondades on Brautiganist…
-
“Kust nad kõik tulevad?” küsis kirjandustoimetaja Ilona Martson aastal 2001. Ajalehtede kultuurikülgedel, kirjandusõhtutel, raamatupoodide lettidel – kõikjal oli ohtralt uusi nimesid. Nimesid, kelleta tänast kirjanduspilti ette ei kujutaks, kuid kes sajandi alguses moodustasid veel ühtse massi, mida tähistas üldnimi “noored”. Suurem osa nendest alustas kirjanduspilti sisenemist mõnes noorkirjanike rühmituses. Oma nime kuulutati avalikkusele grupi liikmena, olles osa seltskondlikust identiteedist, kambavaimust, kollektiivsest mina-pildist. Kõigest mõni aasta hiljem…
-
Kausi idee mahutada ühte arvustusse võimalikult palju teiste kirjanike nimesid on küll väga naiivne, kuid näitab vähemalt seda, et inimene hoolib. Ma kujutan endale ette, kuidas võib siis välja näha vestlus minu ja Loomingu kriitikatoimetaja vahel, kes mulle pärast minu järjekordset kurtmist ütleb: “No kuule, ära ikka ütle, et sinust nüüd üldse juttu pole olnud, Kausi kriitikas X kohta oli sinu nimi seitse korda ära mainitud.…
-
Ainult tema teha oskab imehead kisselli,
ainult tema küpsetatud kookk on nii, kuis peab.
Ainult tema mõistab keetta õigesti sardelli,
mis on maitsev peedisupp, ka ainult tema teab.
Tema käe all jõuluõhtul ahjus sünnib ime –
tükist seast seal valmib praad, mis mahlane ja hõrkk.
Täna end ta seenesoustist täis me puukkisime,
mina pistsin kohe nõnda, et nüüd jalust nõrkk!
Vahel vihahoos sa tema peale lausa röögid –
kui ta tänitab ja naaksub, nii et…
-
Selline nõue kõlab üllalt, kuid jääb siiski ebareaalseks, seda just pikkuse ning mahutavuse aspekti silmas pidades. Üks võimalik põhjendus sellisele arvamusele – mida saab ja jõuab öelda tuhande tähemärgiga? Kui eeldada, et arvustamise juures saab primaarseks arvustamise fakt ise; tõsiasi, et teost ülepea arvustatakse, võivad väga kergesti kannatada kõik nõuded arvustuse sisulistele parameetritele – näiteks kriteeriumidele, mille kohaselt võiks arvustaja puudutada oma arvustuses arvustatava autori varasemaid…
-
Möödunud aastal ilmunud eesti luuleraamatute autorite seas oli ka uus nimi, kes hakkas silma oma küpsuse ja kirjandusliku oskuslikkusega. Maarja Kangro “Kurat õrnal lumel” pakkus ilmselt ühe huvitavama debüüdielamuse. Tõsi, autor oli tõsisemale kirjandushuvilisele tuttav kindlasti juba varem: ta oli avaldanud perioodikas ning lisaks sellele loonud mitmeid kvaliteetseid tõlkeid tähelepanuväärsetelt autoritelt, eeskätt itaalia ja inglise keelest. Pluss töö libretistina oma varalahkunud isa Raimo Kangro mõningatele teostele.…
-
Jürgen Rooste: Teinekord on tunne, et kõige ilusa ja imelise ülesehitamise võimalus libiseb meist (Eestis) kuidagi mööda, juba saame ta käeulatusse, aga siis jääb miskit puudu. . . . Muidugi, tegelikult leiab praegu aset mitu kirjandusfestivali: Põhjamaade luulefestival, “Prima vista” Tartus, “Sotsia” Tallinnas, Betti Alveri luulepäevad, mis on tähtis laeng noortele, ja Viljandis luuleööpäev kord aastas. Üht-teist suurema- või väiksemakaliibrilist veel. Aga keeruline on teha midagi põhimõttelist ja põhjalikku,…
