-
Ise püüan allpool lähtuda vaid Döblini pillergalerii sisust, täpsemalt – küsimusest, mida võiks „Berliin, Alexanderplatz” öelda lugejatele, kelle kontekstitajus haigutab tühimikke (näiteks Fassbinderi versiooni kohal). Muidugi, mõnes mõttes kandub selline küsimuseasetus tühja, kuna „Berliin, Alexanderplatz” on eriliselt kontekstitundlik raamat. Näiteks tõlkija on oma saatesõnas maininud tõlketöö mõningast keerukust, kuna Döblin kasutab oma teoses Berliini tolle aja kõnepruuki, mille tõlkija on asendanud tänapäeva kõnekeelega. Ometi tundub, et…
-
Kolmkümmend üks aastat tagasi ilmus Loomingu Raamatukogus Priidu Beieri pildi all tema kõnekas „Kosjakuulutus”:
Ta aukus silmades on ikka olnud rõõm,
need mõned kivid pole teda ära rikkunud.
Ta elab ikka, kuigi peas on kõõm,
kuigi keegi talle oma sõbrakätt ei ole pakkunud.
Ta südames on sadu lilli salalikult tärganud,
kuigi ükski neid ei ole kastnud neid,
kuigi ükski süda pole talle ärganud –
ta on kannatlik ja lontis kõrvadega Peig!
Samal ajal lükkas kirjastus…
-
Julgen öelda, et Tomas Tranströmer on üks mu lemmikluuletajaid. Ja see, et ta kaasmaalased pole oma valehäbist talle seni raatsinud määrata üht teatud kirjandusauhinda, on sigadus. Sellised on emotsioonid, ning mõistagi on hea meel võimaluse üle teda jälle eesti keeles lugeda. Seekordne tõlge koosneb kahest osast: autori seni viimasest luulekogust ja mälestusteraamatust.
Tranströmer on tuntud oma hoolega vaetud napisõnalise luulelaadi ja vähese tootlikkuse poolest ning see hakkab…
-
Ene Mihkelson ütleb romaanis „Katkuhaud”: „Ma olen alati arvanud, et nii väikese maa kohta kui Eesti on ajalugu liiga palju”. Ajaloo käsitlemisega näitab eesti kirjandus kõige paremini enda omapära. Paljudki tänapäeva Eesti probleemid tulenevad Teise maailmasõja kurjuse pärandist. Seda teemat tuleb läbi töötada ikka ja jälle ning vaevalt on ju alustatudki. Vanem generatsioon, kes osales toonastes sündmustes, on lahkumas ja noorem ei ole veel teinud oma…
-
Reisikirjad lähendavad maid ja rahvaid, kasvatavad tolerantsust ja õpetavad mõistma „teist”. Sageli ja ajas muutub aga olulisemaks hoopis see, mida ja kuidas autor näeb püsivat, mitte aga ajakirjanduslikult turistlev pilk, mis piirdub hindade äratoomise ja suvituskohtade kiitmise-laitmisega ning ainult möödaminnes märkab loodida nähtud paikade ajaloolisust, nende sügavuse mõõdet, erinevaid kultuurikihte. Aga nende nägemine sõltub küllap kõige enam vaataja haridusest, huvidest ja tähelepanuvõimest. Heast teejuhist aga eelkõige.…
-
Väitsin nimelt, et minu meelest pole oluline mitte see, millest, vaid see, kuidas kirjutatakse, et iga raamatu, sealhulgas ka kriminaalromaani väärtuse määrab ikkagi kirjaniku kirjutamisoskus, ta stiil, ning et pean Raymond Chandlerit, aga ka Dashiell Hammetit, Dorothy L. Sayersit, Josephine Teyd ja paljusid teisi kirjanikena mitte mingil juhul vähem oluliseks, kui näiteks suurt stiilimeistrit Flaubert’i.
Eksmajor pidas mu arvamust mitte ainult endale solvavaks, vaid lausa otseseks…
-
Iga kirjanik tunneb ilmselt kõige paremini oma ajastu olustikku ja inimesi. Antud juhul oleme sattunud teose otsa, mis satub seetõttu tobedasse kahvlisse. Raamatu välimus lubab nii mõndagi: pilt tugevatest ja tahtejõulistest noortest meestest, taustal helkivad linnatuled. Lisame sinna pealkirja “Linna valitsemine” ja saame ettekujutuse intriigidest ja võimumängudest vähemalt Tallinna linnavalitsuse tasemel. Või siis oletame pilku tagakaanele pöörates, et tegevuspaigaks on lausa mõni suurlinn.
See kõik häälestab mingile…
-
Tegelikult võiks iga inimene, kes on elanud pika elu, kirjutada mälestusi. Kas need mälestused on loetavad ka raamatuna, sõltub sellest, kui kogemusterikas see elu on olnud ja kui veenvalt, meisterlikult, köitvalt need on kirja pandud. Nagu igas kirjandusžanris, kohtab ka memuaristikas erandeid; teatud mõttes ületab hästi kirjutatud teos alati etteantud piirid, pakub rohkem, kui raamatut avades arvata oskad. Üsna hiljuti ilmunud Valentine Nõlvaku “Ellujääja. Mälestused” on…
-
Kurtide suhtarv on kultuuriti püsinud suhteliselt stabiilne, siiski mitte igal pool ja alati. Ameerika antropoloog Nora Ellen Groce on kirjeldanud Martha Vineyardi saarel USA rannikul XIX sajandiks välja kujunenud suletud sootsiumi, kus viipekeelsete kurtide protsent küündis kohati 20-ni. Kurtus levis seal eelkõige geneetiliselt. Kuuljate jaoks oli norm osata viipekeelt, kurtust ei peetud aga puudeks. Eks norm ole tuletis statistilisest keskmisest, keskmise muutumisel kujundame ümber ka oma…
-
Selle aasta veebruaris vastu võetud keeleseaduse muutmise seadust on täiendatud sõnastuses “Eesti viipekeel on iseseisev keel ning viibeldud eesti keel on eesti keele esinemiskuju”, “Riik soodustab eesti keele, eesti viipekeele ja viibeldud eesti keele kasutamist ning arengut”, seadusega reguleeritakse nüüdsest eesti keele, eesti viipekeele, viibeldud eesti keele ja võõrkeelte kasutamist, riiklikku järelevalvet nõuete täitmise üle ja vastutust keeleseaduse nõuete rikkumise eest. Kas viipekeele seisukohalt on selle…
