-
„Enne minekut pakime kokku
oma õitsevad õunapuud,
oma Läänemaa aasad,
vanad väravakastanid.
Pakime kokku oma ürglaaned,
naabrid koos koerakuudi ja talliga,
kus parajasti magab paar muretut mära ja täkku” (lk 30)
2013. aastal kirjutatud „Paleontoloogi päevaraamat” on omamoodi psühhoanalüüs, mis näitab lisaks sellele, mida ja keda kirjanik armastab ja väärtustab, meie lähiajaloo patoloogiaid, kalkust, vaenu, mõnitamise kultuuri ja seda, kust on pärit meie vastastikuse usaldamatuse juured.
„Mu paleontoloogi vaist ütleb mulle, et siin pole…
-
Mõistmise maastikud
Helmi lugu teeb nähtavaks indiviidi mälujälgede kulgemise rajad ajaloosündmuste keerises, rõhutades Imbi Paju keskset loomekreedot: käsitleda ajalugu inimsaatuste vahendusel, luua niiviisi uusi „mõistmise maastikke”. „Mälu pole kaugeltki mineviku varakamber ega prügikorv, vaid elab usust võimalustesse ja nende võimaluste avamise ootusest” (lk 110), kirjutab Paju. Viidates Ernst Renani rahvusekäsitlusele, kuid laiendades seda kahe ajalooliselt lähedase (hõimu)rahvuse suhte analüüsile, rõhutab Paju, et „minevik ei pea juhtima olevikku,…
-
Schloss Fall bei Reval, 4. V 1860
See raamat on ühtpidi ju hirmkeeruline, käsitledes mitte ainult hullu ajastut Venemaa ajaloos, 1860. aastast, ehk autori sünnist kuni 1921. aastani, tema põgenemiseni bolševike Venemaalt.
Ja eks poeesiat ole alatasa jagunud vene kirjanikele paremalt ja vasemalt, kuid mitte sellesarnast saatust, nõnda kõrget lendu nagu Volkonskil. Ning läbivalt selget mõistust. Siit sain lõpuks teada, miks läks aastal 1917 nii, nigu läks, kuidas…
-
Auhinnaotsus on vahetu ja spontaanne, juhindumata mingist „tagatoast” või filoloogide siseringist. Peale lingvistide ja paadunud „keelehuntide” kuuluvad seniste pärjatute hulka näiteks kirjanikud Valev Uibopuu (1992; siin ja edaspidi tähistab sulgudes olev aastaarv laureaadiks saamise aega), Nikolai Baturin (1994), Lennart Meri (1995) ja Ain Kaalep (2010), Väike-Maarja kodu-uurijast kooliõpetaja Eduard Leppik (1997), majandusteadlane Uno Mereste (1999), pedagoogikateadlane Viivi Maanso (2004), kirjandusloolane Heldur Niit (2006) ning raadioajakirjanik Mari…
-
Ent looming ei sünni tühjast ega alati ka ainult elust – Mägi oli ka ise suur lugeja ning selle tunnistuseks on vähemalt tema ajalooaineline osa proosast, milles ilmneb suurte ajaloosündmuste kujutamise asemel pigem autori väga hea argiajaloo tundmine. Tuleb meenutada ka tema populaarseid ajalooraamatuid, millest „Eesti rahva ajaraamatut” smugeldati võõraste kaante vahele trükituna edukalt ka kodumaale.
Rohket lugemust tunnistab ka Arvo Mägi kriitikutegevus. Tõsi – teda ei…
-
„Pagulusse” meenutab sama aega, mil autor seitsmeaastasena 1944. aasta septembris Haapsalu kodunt lahkus. Nüüd on kirjeldus faktiderohkem ja süngemgi. Koos ema Liki Toona ja vanaema Ella Ennoga võeti ette teekond teadmatusse. Ema elas ja töötas Tallinnas, Elin koos vanaema ja tema õega Haapsalus. Eriti südamlikud olid suhted vanaema Ellaga, kes ta elu ja mõtteviisi väga tõsiselt mõjutas. Ella oli kunstiandeline naine, õppinud Helsingi Ateneumis ja Kristjan…
-
Eestlased on vist harjunud, kui vaja, kas või üksipäi, suurel härjal sarvist haarama. Milline oli sinu meelest festivali kõrghetk või kes kõige olulisem(ad) esineja(d)?
Kõrghetkeks oli üks vestlus kirjanik Jan Kausiga, sellal kui teised klaase kõlistasid. See juhtus täiesti spontaanselt, aga teemad olid olulised. Draamateatri maalisaalis oli omapärane stseen, pärast „Laevahuku” etendust. Tom Stoppard ja Paavo Piik olid laval ja saalis istusid kahe maja tipplavastajad ja…
-
Festival kui vestlus
„HeadReadi” festivali maskotiks nimetatud karismaatiline briti kirjanik Jason Goodwin, kes järgmisest aastast jätkab toimkonna liikmena, võttis tabavalt kokku kirjaniku töö olemuse ja festivali tähenduse. Tema sõnul on kirjanik häbelik elukas, keda ei ole palja silmaga kerge näha – ta näeb enamasti välja nagu kõik teised – ja kes töötab üksinda, kuude kaupa. Muidugi, vist igal kirjanikul on oma lugu kirjanikuhäbist, mõnest korrast, kus nad…
-
Üks põhjus, miks need tundevarjundid meile arusaadavad pole, on seotud sellega, et me loeme tänapäeval palju kiiremini, kui seda tegid XVII sajandi jaapanlased. Zen-budistlik meditatiivne lähenemine tekstile, kus iga luuletuse juurde võidakse pidama jääda tundideks või isegi päevadeks, pole meie lugemisharjumuste juures võimalik. Nii Bashō haikai-luule kui seda ümbritsev proosa (haibun) on kirjutatud just sellist lugejat silmas pidades. Ideaalne lugeja ei taha edasi liikuda, vaid pöördub…
-
Et näha palgest palgesse kõikehõlmavat ja kõikeläbivat Tõe vaimu, peab suutma armastada ka kõige väetimat olendit nii nagu iseennast. Inimene, kes selle poole püüab, ei saa jääda ühelgi tegevusalal kõrvale. Seepärast ongi minu andumus Tõele kiskunud mind poliitikasse, ning ma võin vähimagi kõhkluseta, ent ometi täie alandlikkusega öelda: kes ütleb, et usul pole poliitikaga midagi tegemist, see ei tea, mida usk tähendab.
Ma püüan Jumalat näha inimkonna…
