-
Patti Smith (sünd 30. XII 1946) on üle kümmekonna kauamängiva avaldanud USA laulik ja poeet, põhimõtteline maailmaparandaja, tohutu romantik, mässuline, elus esmalt põhimõtteline kunstnik, kes võib kõik ohverdada tolle loodu ja loodava nimel, kes armastab enim kunsti ennast, ka teiste tõeliste kunstnike puudutust. Ja kohe-kohe on ta Eestis, ta on siinsamas: me võime vaadata tulle!
*
Üks plika sääl USAs, tol muinasjutulisel äramaal, lihtne plika, aga sisimas muidugi…
-
Humoristlike lugude kogumikule „Meretagune asi” (1976) järgnes Jüri Tuuliku viljakaim loomeperiood. Mõne aasta jooksul kirjutas ta lisaks lühiproosale kaheksa kuuldemängu, kaks telenäidendit, näidendi „Pulmad Abruka moodi” ning romaani „Vares”. Järgnes vaiksem ajastu: natuke lühiproosat ja paar kuuldemängu aastas. Lisaks hulk „surematuid” välkmalepartiisid sõprade seltsis ja (ka) Jüri rikkalikus verbaalses garneeringus.
Uuel aastatuhandel tõi kirjastus Maalehe Raamat Jüri Tuuliku taas prožektorite valgusesse, avaldades tema loomingu paremikust mitu tüsedat…
-
Maastik, mis ulatub Imavere pudupoest Nagpuri kriketiklubini, India koerakarja keskelt Calway varesteni. Sinna mahub Tarquinia etruskide muuseum ja terrakota-armee Honeckeri pikas pidusaalis, õhtuvaated Otepääst Andideni, nii Uri, Akkadi ja Babülon kui Vargamäe, Kiini ja Mikussaadu, Tallinna-Tapa rongi rattamürin, Turu toomkirik ja Visby paksud kassid, kellad kaelas; Harju, Viru ja Karja tänavad, Tähtvere öö ja Nüpli järv, Nõmme, Musta- ja mõlemad Munamäed, nii Toompea, Toome- kui Tõnismägi,…
-
Hiljuti ilmus Moskvas „Lotmani kogumikus” Sirje Oleski venekeelne artikkel „Jaan Kaplinski – emigrant, kes ei emigreerunud”.[2] Suur osa artiklist on pühendatud Jaan Kaplinski suhetele eesti keelega laiemas poliitilises kontekstis: luuletaja 2010. aasta lõpus lausutud fraasil „Goodbye my Estonian” oli laialdane vastukaja. Luuletaja pöördumine vene keele poole ei ole aga minu arvates poliitiline seisukohavõtt, vaid hea kultuuri mitmekeelsuse tunnus. Sellest on veenvalt kirjutanud Juri Lotman (mitte niisama…
-
Forster kujutab loos aega, kui inimesed on (vabatahtlikult) pagenud elama maa alla mesilaskärge meenutavasse struktuuri, väikestesse lakoonilistesse tubadesse, kus ainsad mööbliesemed on tugitool ja kirjutuslaud. Nad on loobunud kõigest loomulikust, neid „ümbritseb tehisõhk, tehisvalgus ja tehisrahu”, nende füüsis on kärbunud ja nad on näost „kahvatud nagu seened”. Inimesed on loobunud vahetutest kogemustest, pidades neid lausa põlastusväärseks. Selle asemel on nad alalises ühenduses Masinaga, mis vahendab nende…
-
Inimestena suudame me kõik üsnagi persse keerata, see on kindel: seitse miljardit (ja enam), keda valitseb nende enda edutatud vaimselt keskpärasem ja ahnem osa . . . . See on üsna lohutu perspektiiv, mis toob aga kirjandusele kaasa kaks enam-vähem võrdselt hüva lahendust.
Kui me sama malli ja haiglase edu-usuga jätkame, jõuab paratamatult kätte hetk, mil inimkond ellujäämiseks kaotab vabaduse selles mõttes, nagu me täna seda demokraatia-turumajanduse kaudu defineerime. Mis…
-
Renatele, Karlile, Ingele
Puudutuse-laulupeo meeleoludega kokkusobivalt on hea rääkida Tartu ülikooli professori Karl Pajusalu kahest kogust armastusluuletustest, millel autor laseb kõlada läbi sordiini – salatsiliivi keeles, mille kõnelemine lakkas umbes 150 aastat tagasi. Autor esineb kodutalu Kempi perepoja Karli nime all, millest võib järeldada, et soov jätta oma nimi varju pole tungiv. Suitsukate on ka läbinähtav, sest ühe kogu (edaspidi T nagu teine) luuletused on samade kaante…
-
Mõnikord olen ma ise juttu teinud ka sellest, et kirjanduslugudel on kalduvus üksteist korrata ja kinnistada. Eesti kirjanduslugudes on peatükke, mis on rännanud ühest ülevaatest teise enam-vähem samasugusena ligi sada aastat. Eks kaanon tähendagi laulu, milles sama viisi lauldakse üha uuesti . . . .
Eesti XIX sajandi teise poole luulele – lauludele, nagu luuletusi toona nimetati – on lähenetud enamasti kanooniliselt väga püsival viisil („viis” ka tähenduses „meloodia”): ajajärgu…
-
Piret Bristoli kolmest osast koosnev „Maailm, mis on hea” on eeskätt (lähi)-ajalooline romaan, mis annab hüpleva pildi boheemlasliku noorsoo igapäevaelust, eriti lühisuhetest ja pikkpidudest, ning aastate 1990–1994 oludest. Nii tekib ajalooga topeltsuhe: esiteks suhestub Bristoli ehitatud ilukirjanduslik tekst üheksakümnendatega, teiseks suhestub lugeja Bristoli konstruktsiooni kaudu omakorda ajalooga. Nii või teisiti eeldab see oleviku ja mineviku vahekorra pisukestki vaagimist. Tehkemgi seda!
Hollandi kultuuriuurija Mieke Bal selgitab sillerdavas…
-
Sinu teine luulekogu „Korrosioonikihk” on väikeses taskuformaadis ning tekstid näivad olevat läbinud väga tiheda valikusõela. Kas napp formaat oli algusest peale omaette taotlus või sündis see kogumiku koostamise käigus? Ega siin ole ometi tegemist olukorraga, kus autor on hakanud uskuma, et lugejad (eriti noored lugejad) ei jaksa või suuda mahukamatesse tekstidesse enam süveneda, ning on püüdnud neile omal moel vastu tulla?
Helena Läks: Pigem on siin tegu…
