-
Lehiste tegevus keeleteadlasena, täpsemalt foneetikuna on saavutanud maailmas väga laia tunnustuse. Tema sulest on ilmunud üle kümne raamatu, üle kahesaja artikli ning umbes sada retsensiooni. Lehiste on valitud mitme ülikooli (sh Essexi ja Lundi ülikooli) audoktoriks ning Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (American Academy of Arts and Sciences), samuti mitme USA kutseühingu (sh Acoustical Society of America ja American Association for the Advancement of Science) liikmeks.…
-
Eesti ei ole keelenõuetega mingi erand, nagu seda kahjuks tihti kujutada soovitakse. Riigikeele oskuse nõude esitamise õiguslik alus pandi Euroopa Liidus paika juba rohkem kui 40 aastat tagasi. Nii sätestab ELi töötajate vaba liikumist käsitlev määrus (Regulation EEC No 1612/68 15. oktoobrist 1968), et liikmesriikide kodanikele ei tohi kehtestada töö saamisel mingeid piiranguid või oma kodanikega võrreldes teistsuguseid tingimusi, välja arvatud juhul, kui keeleoskus on vajalik…
-
Pärast sõda said määravaks venekeelsed õigustekstid. Eesti õiguskeel lähtus Nõukogude õiguse mõiste- ja terminisüsteemist ning matkis võimalikult täpselt vene keelele omast väljenduslaadi. Eestikeelse õigusterminoloogia tõsisema korrastamiseni jõuti alles 1970. aastatel, mil loodi terminoloogiakomisjon ja hakati koostama õigusterminite kartoteeki. Iseseisvuse taastamine tõi kaasa tormilise seadusloome. Muutusid õiguspõhimõtted: Nõukogude õiguse asemel orienteeruti Euroopa õigusele. Olulisi seadusi tuli luua võõrkeelsete, sedapuhku saksa- või ingliskeelsete eeskujude najal või tõlkida. Küündimatu…
-
Küllap siiski mitte, lihtsalt abitute tõlkijate „stiil” on äravahetamiseni sarnane. Kust see omandatakse? Kes õpetab? Keegi ei ole kunagi kuskil õpetanud, et eesti keeles peab asesõna kirjutama suure tähega, et kõik väljendid ja nimetused, mis teises keeles on suure tähega, kirjutatakse eesti keeles täpselt sama moodi. Rääkimata interpunktsioonist – see järgigu tõlkija meelest raudselt originaalkeelt!
Inglise keel on ääretult salakaval ja peaks ettevaatlikuks tegema igaühe, kes sellega…
-
Kajar Prul , toimetaja, tõlkija, kirjanduskriitik
Kalev Kesküla on su Eesti Ekspressis juba 2004. aastal „ammugi legendaarseks” toimetajaks ja kirjanduskriitikuks nimetanud, lisades, et sinust on „pisut ootamatult saanud üks keskseid Lotmani vahendajaid”. Nüüd on aasta 2009 ja sina 1. jaanuaril 50 aastat vanaks saanud – samuti ootamatult.
1986. aastast oled olnud Vikerkaare toimetaja. Paistab, et nimelt see on su elutöö, ja täna algab ka kell 13.15…
-
Euroopa tõlkelisuse tunnistamine iseenesest tõlkimist ei pühitse. Insener on pahatihti tõlkima sunnitud, ja sunnitud tõlkima keelde, mis valitseb kui vääramatu jõud. George Steiner möönab inglise keelest kirjutades: „Maailmakõne ühtsuse, Paabelist kojupöördumise aadamlik ideaal on tänapäeval meil tõesti käeulatuses”. Et verbaalset ühtsust ilmestab aga „valitseva joonena mälu kõhetumine”(2), on Steineri möönmises irooniat: üksteisemõistmine õnnestub hästi lihtsaima lalina tasandil, väljaspool seda on aga maailm niisama paljukultuuriline ja -keelne…
-
Samal ajal jätkusid nii keeleõppe- kui ka metoodikakursused, keeleõpetajaid on meil piisavalt ja koolitatav oskab juba õppe kvaliteeti hinnata. Ent aine- ja keeleõppe lõimimine (nn LAK-õpe) oli veel aasta tagasi enamikule hämar mõiste: seda kas samastati keelekümblusega või kujutleti lihtsalt aine õpetamisena eesti keeles. Kuna seda rakendatakse maati mõnevõrra erinevalt, pole ka universaalset teooriat. Siiski on välja kujunenud rida põhimõtteid, mida õpetaja peab arvestama, et tagada…
-
Riikliku Inglise Kolledži kohta on olemas Lauri Vaska raamat “Riiklik Õppeasutus Riiklik Inglise Kolledž” (Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2002) ja pikem artikkel (Hellar Grabbi, “Riiklikus Inglise Kolledžis”, Akadeemia 2004, nr 7). Hiljuti ilmus raamat ka Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžist, pealkirjaga “Rukkilillesinised koolimütsid Tallinna tänavail. Raamat Anna Tõrvand-Tellmannist, tema koolist ja tema õpilastest” (Varrak, 2006). Mahuka, 400-leheküljelise teose on koostanud Arvo Jaama, keda abistas töörühm koosseisus Helvi Hödrejarv,…
-
Foto: aapo ilves
Üle etanooliauruse Eestimaa sügistalve libises vari. Kui see riivas mõnda talu, hakkasid lapsed tubades vaikselt nutta tihkuma, kassidel läksid turjakarvad turri ning ketikoerte niigi kurvad silmad valgusid täis mõrusid ja rähmaseid pisaraid.
Kulgemise öös oli ette võtnud hirmsaim kõigist tõbedest – ohvrite peale ablas jälendik, Eestluse Vaenlane ning Emade Silmavee Kutsuja – Viinakurat. . . .
Deemoni majakaks oli üks Türil asuv maks, mis helendas üle Kesk-Eesti nagu tillukene…
-
Kunstnikud istusid Ku-Ku kohvikus ja lämisesid õllekannude kohal norutades, sest midagi muud targemat nad siin maailmas teha ei osanud. Et aga teist maailma polnud parasjagu käepärast võtta, siis ehitasid nad seda ainsat käepärast läbisegi üksteisest üle rääkides. Sest neis suuga loodud suurlinnades ja igasuguste juhtumite mulinas oli palju parem sumiseda kui vesise jaanuari Tallinnas.
Uksest astus sisse legendaarne kirjanduskriitik Kiil, kelle silmad aurasid prilliklaaside taga ja hallimustakarva…
