Film
-
Peakorraldaja Marko Raat juhatamas kalavastuvõtu hoones sisse videokunstimaigulist lühidokiseanssi.Vahur Puik„Hunditund“ lõi filmimaagia
„Hunditunni“ programm oli läbi mõeldud, vaheldusrikas ja mõjus kui austusavaldus festivali toimumispaigale.
4 minutit -
Priit Pius: „Mulle öeldi võtetel, et mu läti keel kõlas eesti aktsendiga, mida iganes see siis tähendas. Küsisin alati portsu teksti vähemalt kaks kuud ette. Esimene litakas oli ligi kuus külge dialoogi ja see tundus nii võimatu, et kirjutasin neile juba kirja valmis. Ära ei saatnud.“ErakoguEestlane lätlaste seas
Priit Pius: „Eestlased oleks võinud ammuilma laulupeost filmi teha. Eestlaste ja lätlaste esimesed laulupeod said teoks üle noatera, kiiruga.“
9 minutit -
Kalju Kivi 23. III 1951 – 19. VII 2025
Raske on kirjutada kolleegist, keda enam ei ole. Eriti daatumeid vaadates, mis ütlevad, et aega selle jutu kirjutamiseks oleks pidanud nagu veel olema. Aga ei.
Filmiinimeste sekka sattusid Sa, Kalju, pärast ERKI lõpetamist, kui tulid tööle Tallinnfilmi nukufilmi osakonda. See oli aastal 1980, kui midagi oli justkui õhus. Merd ja mereõhku, sest Tallinnas oli olümpiaregatt. Seda, et Sa tulid Tallinnfilmi samal aastal, võib pidada ka sümboolselt saatuse…3 minutit -
Mängufilmi „Maa, mis laulab“ naispeaosatäitja Anna (Marta Lovisa Jančevska, paremal) käib pidevalt laulukoori eestvedaja Jurģise (Priit Pius) käest pärimas, millal ta saab kooriga ühineda, kuid filmis me ei näe, et Anna kuigipalju laulaks.Kaader filmistÜkski rahvas pole selline laulurahvas nagu lätlased ja eestlased
Proovisin filmi „Maa, mis laulab“ vaadata eestlase pilguga. Mida ometi üks keskmine filmihuviline võiks Lätist teada?
6 minutit -
Kinomuuseumi seinalt leiab ka 1952. aasta „Tarzani“ linastuse originaalplakati. Huvitava faktina algas linastus kell 22 õhtul, sest oodati ära ka need, kes tulid heina tegemast.ErakoguUhkelt väljaspool aega
Järva-Jaani kinomuuseum on lõputu filmisaladuste varasalv, mis lubab unistada, et alati on veel midagi sellist, millest sa kuulnud ei ole ning mis alles ootab avastamist.
4 minutit -
Kui klassikalistest biitlite ning Johni ja Yoko dokumentaalidest on kõrini, siis „Üks ühele. John & Yoko“ on omapärane pilk hoopis sellele, mis toimus nende ümber, ning kuidas ajastu ja selle olud mõjutasid nende kooselu, kunstiprojekte, tööd ja poliitilisi hoiakuid.PressifotoSuplus Johni ja Yoko arhiivides
Dokumentaalfilmi „Üks ühele“ eesmärk on John Lennon ja Yoko Ono pjedestaalilt maha tõsta, nad inimlikustada ja mitte rääkida vaid nende mõjust, vaid sellest, mis neid mõjutas.
4 minutit -
„Naisrežissöörid pidid pidevalt tõestama oma legitiimsust ja sobivust ametisse, mis oli traditsiooniliselt seotud mehe autoriteedi ja võimekusega.“ Pildil Virve Aruoja „Värviliste unenägude“ võtteplatsil rea meeste ees legitiimsust ja sobivust tõestamas. Vasakult režissöör Jaan Tooming, kaamera taga operaator Rein Maran, kaamera ees filmi viieaastane kangelanna Kati-Katrin Zilinska ja režissöör Virve Aruoja.Rahvusarhiiv, EFA.203.0.319718.Nõukogude naine filmikaameraga
Nõukogude ajal kehtis naise puhul vastuolulistel ootustel põhinev kuvand. Naised pidid olema aktiivsed ühiskonna- ja tööelus, teisalt säilis tugev surve olla musterema ja hea perenaine.
8 minutit -
Surnuks töötamisest päästis töö hooajalisus – kuudepikkune talvevaheaeg, mis võimaldas koosviibimisi ja tagasihoidlikke pidustusi.Seabrook Farms’i õppetunnid
Eesti-hollandi päritolu filmitegija Helga Merits jätkab „Seabrook Farms’i paradoksiga“ oma teoseid punase niidina läbivat jutustust põgenike saatusest Teise maailmasõja keerises.
4 minutit -
„Ka eelmise aasta esimesed piletiostjad olid Valga poisid, kes ei ole ehk eriti suured lühifilmivaatajad, aga tulid kultuurikeskusse uudistama, mis toimub.“ Johannes Lõhmus ja Gert Põrk kohaliku publikuga.Riina VarolPikk tee lühikeste filmide juurde
Johannes Lõhmus: „„Valga Hot Shorts’i“ korraldamisel pole esilinastused määravad, kuna häid filme on õnneks palju rohkem kui Oscari lühinimekirja või festivaliauhindadeni jõuab.“
10 minutit -
Noore Rimantase (Džiugas Grinys) ees on valla kogu maailm. Või vähemalt Šiauliai. Või vähemalt sealne Pietinise magalarajoon.Kaader filmistLõunamaa kroonikad ehk Me peame rääkima Balti lainest
„Lõunamaa kroonikad“ viib vaataja tagasi 1990. aastate algusse, taasiseseisvumisjärgsesse Leetu, mille olud olid äravahetamiseni sarnased kõigis Balti riikides.
4 minutit
