
Diane Jobsonit on portreteeritud temanimelises dokumentaalfilmis vanadaamist advokaadina, kes on Jamaical pühendunud vaeste getonoorte õiguste kaitsmisele.

Alaveri-Veerpalu juhtumi käsitlemiseks võinuks spordidokkidesse leida inimese(d), kes teavad midagi rahvusmüütidest või kultuuriantropoloogiast.

PÖFFi programmis linastuvas dokfilmis „Kadunud tähed“ räägitakse sellest, kuidas põimuvad ukraina pagulaste elus sõjatrauma ja argirutiin.

Carla Simón: „Kaheksakümnendad olid Hispaanias nii tähtsad, aga me pole sellest eriti rääkinud, kuna sellega kaasnes ka palju hingevalu.“

63. „Viennale“ pakkus filmihuvilistele rikkaliku valiku alates arhiivimaterjalidel põhinevatest tuumakatest dokumentaalfilmidest kuni Euroopa kunstkino parimate paladeni.

„Bugoniaga“ tahetakse vaataja panna mõtlema, kuhu ollakse inimkonnana jõudnud, aga Yorgos Lanthimose paremate linateosteni see film ei küüni.

João Nuno Pinto: „Muidugi mulle ei meeldi, kui Portugali raha läheb kultuuri asemel kaitsekulutustesse. See peab minema kultuuri, tervisesse ja haridusse.“

Tänu Heino Parsi filmidele on mulle siiani selge, kuidas ära tunda mürgiseeni, milliseid marju korjata ja millistest juurtest putru keeta.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.