-
Kuigi David Cronenbergi uue filmi „Lubadused idast” pealkiri ei pruugi küll otseselt kirjeldada filmi sisu, on see omamoodi kommentaariks situatsioonile üldisemalt. Filmiturg on avastanud Vene maffia rikkaliku folkloori ja ida lubadusi üritavad käsikirjaks vormida paljud, kes tunnevad, et sellise materjali puhul on pool tööd juba niigi ette ära tehtud. On ju Vene gangster klassikaline karismaatiline antagonist, kelle müüt lubab äärmise jõhkruse kõrval anda karakterile ka sügavust…
-
„Paranoid Park” on Gus Van Santi järjekordne film kaaluta olekus hõljuvast Ameerika noorsoost: kogu eksistents mõjub justkui peotäis laiali pillutud detaile ja tõsiasju, mis ei lange mitte oma kohale, vaid jäävad sihitult lendlema, leidmata põhjendusi ja eesmärke.
Nooruse temaatika on Van Santile pikalt huvi pakkunud, näiteks võib tuua kas või „Minu isikliku Idaho” (1991), mille tegevuskoht on Portland nagu „Paranoid Parkis”, või Columbine’i koolitulistamisel põhineva mõne…
-
Andestatagu, et alustan argumentum ad hominem, kuid mulle tundub, et sedapuhku on see muidu ehk veidi taktitundetu ebaobjektiivsus kuigivõrd põhjendatud.
Eri Klas on nii ere isik, et temast peaks filmi teha oleme lihtne mis lihtne. Tema tüpaaž (vabandust, asjaosalised!) võiks peibutada koguni mängufilmi režissööre, kujutan ette, et mõnigi neist võiks Klasi paluda mingisse karakterossa elavaloomulist tegelast mängima. Inimese silmad on nii ilmekad, ta miimika ja žestikulatsioon nii…
-
Tänane päev nägi koos peret, mis jäänud küüraka naise hõimust.
Üksnes mägede näod jäid vaatama tallatud kohti,
kus seisnud kojad.
Ööd ju sealmail juulis pole, päike tiirutab horisondil kui hull.
-
See, et kaks aastat tagasi „Uhkuse ja eelarvamuse” lavastanud Joe Wright tuleb järgmiseks välja meie kaasaegse briti kirjaniku Ian McEwani ekraniseeringuga, võib esmapilgul näida üllatav. Inimesele, kes McEwani loominguga tuttav, on selge, et see kehastab hoopis teistsugust aega, mõttelaadi ja maitseid kui klassik Jane Austeni kombeteadlikud ja mõnevõrra ülepaisutatult sentimentaalsed armastusromaanid. Ometigi on tõsi, et Austen ja McEwan on mõlemad teadlikult ja väga selgelt briti kirjanikud,…
-
On küll õige, et geneetiline manipulatsioon võib anda mingil määral kontrollimatuid tulemusi, aga sordiaretus on geneetilises mõttes täiesti kontrollimatu. Geenitehnoloogilise kontrolli poolest on GMO ja sordiaretusel saadud liigi vahe umbes sama nagu tisleri poolt spetstööriistadega ja pimeda puuraiduri poolt kahekäekirvega tehtud mööbli vahel.
Samas ei saa välistada seda, et geneetiline muundamine on mõnele liigile mingis olukorras kahjulik. Näiteks kartulimardikas ei taha geenimuundatud kartulit mingil põhjusel süüa. Need…
-
Vaikimisreegleid on teisigi. Kui ma väike olin, siis öeldi, et laps räägib siis, kui kana pissib. Vait peab olema ka siis, kui kopse kuulav arst käsib mitte hingata. Rääkimine on keelatud ka muudes kohtades ja olukordades, alates lapse magamistoast kuni leinaseisakuni. Kontserdisaalis ei tohi segada helide õiget järjekorda teel instrumentidest ja häälepaeltest kuulajate kõrvadesse. Lugemissaalis ei tohi segada naabri silmi nende konarlikul teel üle kirjamärkide, sest…
-
Möödunud aastal taastati Enn Säde eestvedamisel Jüri Müüri dokumentaalfilm „Leelo” laulupidude saja aasta juubeli laulupeost 1969. aastal.
Filmi vaadates tabasin oma hinges ootamatu äratundmise: see on ju film meist endist ja meie rõõmust. Juubelilaulupeo ajal olin ma seitsmeaastane ning mu enda mälukillud on enamasti kadunud hilisemate mälestuste varju. Meenub rongikäik, päike ja kuumus, halb enesetunne, aga ka suur hulk elevil ja rõõmsaid inimesi ning vanemate uhkus…
-
Serbial on kole pikk ja kole naljakas ajalugu, serblased on tuhatkond aastat vastandanud end ülejäänud maailmale. Õigeusklikena püüdsid nad olla õigemad õigeusklikud kui Konstantinoopoli patriarh seda soovis. Osmanite impeeriumis ja Austria-Ungari all tahtsid just serblased olla kõigist teistest kõige õigemad vabadusvõitlejad. Kommunismimaailmas seadsid nad end Moskva vastu ja tänases Euroopas trotsivad nad Brüsselit. Nad peavad end missioonrahvuseks, kellele on antud kuulutada suurt tõde, nende austamisväärsemateks pühadusteks…
-
Ajalooline põnevusdraama „18-14” (Venemaa 2007, 101 min). Režissöör Andres Puustusmaa, produtsendid Aleksandr Rodjanski ja Sergei Melkumov, stsenarist Dmitri Miropolski. Osades Stepan Balškin, Ivan Makarevitš, Stas Belorezov, Bogdan Stupka, Aleksandr Baširov, Leonid Gromov, Jevgeni Djatlov, Juri Itskov, Juri Nifontov, Fjodor Bondartšuk jt. Linastub Tallinna kobarkinos.
Filminduse vallas tuleb Venemaalt viimasel ajal lausa hämmastavaid teateid. Venemaa on muutunud jälle tugevaks filmimaaks ja oma osa selles, nagu selgub, on nüüd…
